Eluveidrused

Umbes kella kolme paiku vajuvad osad kolleegid vaikselt koju teleka ette. Need, kes jäävad, otsivad välja raadiojaamad, netikanalid jms. mis edastavad kettaheidet. Mul ei õnnestu leida midagi targemat, kui tabel delfist, mida täidetakse otse. Lõpuks saan siiski msnist teada, et Kanter tegi väga hea viske ja pean siis lahkuma. Meid ootab minu toakaaslane, kellele me aastase hilinemisega külla läheme titevarbaid kastma. Teel sinna püüame helistada kõikvõimalikele tuttavatele, et kuulda, kas kuld tuli. TULI!

Saan olla külas 45 minutit ja siis pean tormama Baltikumi koolituse õhtusöögile Olde Hansas. Piinlik ka, kui kutsun kõik õhtusöögile ja siis ise ei lähe. Olde Hansa on oma vanas headuses. Väike ajalooline dramaatilisus, keskaegne söök ja jook. Veini ja õlle edenedes seltskond sulandub ja sõbruneb. Satun kõrvuti ühe lätlannaga, kellel on üsna pudistav kõneviis ja peamiselt lähebki mu aur jälgimisele ja arusaamisele, millest ta mulle nii elavalt räägib. Ka õhtusöögilt lasen jalga enne magustoidu serveerimist, sest laulupidu juba algas. Kell on üheksa läbi ja ma istun autoga ummikus. Õnneks asi pole lootusetu, järjekorrad liiguva küll väga aeglaselt, kuid siiski. Jätan auto sõbranna juurde hoovi paar kilomeetrit laululavast eemale. Lähemal parkimiskohta otsida oleks olnud mõttetu üritus. Sõbranna ütleb, et hordid hakkasid laululava suunas liikuma juba kaks tundi varem.

Lauluväljakul on esiotsa nii palju inimesi, et pea hakkab ringi käima. Kõikjale kuhu vaatan, käib sebimine, liikumine. Miski ei seisa paigal. Otsime omale koha, kust natukene lavale näeb ka. Alles nüüd näeb, KUI palju inimesi tegelikult on laulupeole tulnud. Lava alumisest servast kuni üles ääreni välja ei ole mitte ühtegi vaba kohta. Ma pole eluski nii palju inimesi korraga näinud. Vaene Gustav oli rahva hulka täitsa ära kadunud. Paljudel on suured sini-must-valged lipud, hulkadel on väiksemad koopiad, veel lendleb õhus hulk sinised RahvaRinde õhupalle ja on näha ka paari Gruusia lippu. Parasjagu etendatakse stseeni etendusest Eesti asi. Edasi vahelduvad ajalootunnid, filmid ja laulmine. Natuke nagu venib. Milleks seda ajaloolisust sinna vahele nii palju vaja on? Kui kohal on niiiii palju rahvast, siis kindlasti pole mõtet hakata harimisega tegelema. Enamik ei ole asjast huvitatud ja lobiseb omavahel. Nii siis algatataksegi kusagilt keskelt lainete tegemisi. Paar korda jääb asi kuhugi stoppama, aga kui paar korda proovitud, hakkavad kätelaine alt peale ja lähevad üles tippu välja. Jube kihvt. Lavalt tehakse meile laineid vastu. Tore dialoog ja ühtsus. Kaks piinlikku momenti korraga juhtub laulu Laulu Mu isamaa on minu arm ajal. Esiteks hakkab märkimisväärne seltskond teise salmi lõppedes plaksutama, oletades, et laul on otsas. Teiseks seisab meie taga üks perekond, vanemad on juba kaugelt üle 60 aasta ja tütargi on täisealine. Kõigil ripuvad kaelas mingid väviliselt vilkuvad asjandused. Kodanik isa annab asjandusele täiskäigu nõukogude ajal Eesti hümni eest olnud laulu pianos lauldava kolmanda salmi ajal ja paneb asjanduse väga valjult piiksuma. Ilmselt mõjub minu mõrvarlik pilk, igatahes võtab kodanik ema oma abikaasa kaenlasse ja viib selle minema. See on see rõõm, kui KÕIK tulevad peole, ka matsid.

Kui laval käib parasjagu Mustamäe valss Voldemar Kuslapi esituses, hakkab lavalt ja esimestest ridadest kostuma tohutu huilgamine. Meie seal ülal ei saagi kohe aru, milles iva. Selgub, et hr president saabub ja istub oma kohale maha. Etskae, mäherdune tervitus rahva poolt. Peo lõpp on juba meeleolukam. Ajalootunde enam ei ole ja rahval lastakse lihtsalt laulda. Hämmastav, aga enam vähem on mul A.Mattiiseni laulude sõnad isegi peaaegu meeles. Tollest ajast. Mäxi Koit´u plaksutatakse ka veel teist kordai laulma. Ametliku osa lõpetab Gruusia meeskoor, kes spetsiaalselt kohale sõitnud on. Kell on selleks ajaks kolm läbi. Ma ei arvanudki, et lõpuni vastu pean, aga ju siis oli ikka nii tore pidu, et pidasin.

Erinevad uudised oletavad, et kohal on 75 000- 100 000 inimest.