Eluveidrused

Sõidame Tartusse Rujat vaatama. Kui aus olla, siis see idee tuli alles üleeile, kui kuulsin kolleegilt ülikiitvaid sõnu etenduse kota. Ostame sõbrannaga kiirelt piletid, mida õnneks isegi veel oli saada.

Sõidame välja juba lõunal. Et kohvitada, shopata ja niisama olla. Tartus käib möll. Trikijalgratturitele on mitmesse kohta platsid püsti pandud, ühes suures telgis käib rahvusvaheline puhkpillifestival, lisaks tänavamuusikud ja muidu baaridest kostuv muusika. Lõunat sööme samas kohvikus, mille me avastasime märtsis spas olles. Pärast sööki läheme Kaubamajja. Teel sinna teen kontrollkõne emale. Tal on jälle tervis korrast ära. Veel hullemini, kui see hoog, mille tagajärjel ta haiglasse sattus. Vahepeal ta käis lisauuringutel. Mitte ühtegi viga ei leita jätkuvalt. Tundub, et meditsiin on siiski veel lapsekingades...

Etenduse ajaks hakkab kui tellitult vihma sadama. Mina olin ennast eelnevalt igaks juhuks keebiga varustanud, aga õnneks müüdi ka kohapeal kiirabi korras keepe. Oleks päris nõme olnud, kui tädid vihmavarjudega ees istunud oleks. Või noh, suurt vahet pole. Paar rida meist eespoole potsatab hiiglaslik mees. Etenduse lõppedes tunneme endid ühest küljest poole pikemateks venitatutena. Väga keeruline on leida seda õiget kohta, kust natukenegi ekraani näeks.

Laval näidatakse Rujat loomise hetkest 1971.a. (Rannap olevat olnud siis 11.klassis, kui bändi kokku pani) kuni nende laialiminekuni Tadžiki mägikülas 1988.a. Esimesest hetkest haarab publiku jäägitult endale Rein Rannap alias Priit Võigemast. Väljavõte Eesti Päevalehest: Tema nipsakas Rannap on nii tõetruu, et kord oli päris-Rannap proovis istudes suud avades end väga imelikult tundnud, justkui tema matkiks hoopis Võigemasti, mitte vastupidi. Kirjeldamatult täpne koopia kogu oma muusikalises geniaalsuses ja üliveidras sisemuses. Kaelatu ja kühmjas kehahoiak, mahe-mahe hääletoon, ootamatu hetkeline kelmikas naeratus keset täiesti tõsist monoloogi, hullunud liigutused klaveri taga. Teine väga hea tüüp on Nõgisto. Olgem ausad, teda on ka laval kellegi teisega võrdlemisi raske segi ajada- torus hoitud huuled ja närvilised peatõmblused blondide juuste lehvides. Mõlema tüübi puhul on algset ainest palju, mida on hästi ära kasutatud. Alender meenutab mulle pigem Mercury't oma tahapoole kallutatud keha ja põlvejõnksutusega, aga hääl on Sergo Varesel hea. Teised bändiliikmed vahelduvad üsna tihti ja sellist eredat tüpaazhi rohkem välja tuua polegi. Rannapi keelu ajal tulnud Margus Kappel on alles liiga noor ja vagur ning hilisemat Garshnekit ei ole etenduses niivõrd oluliseks kujuks peetud. Evelin Pangele on jäetud paar episoodilist rolli, millest osad on muusikalised. Täna on Evelinil halb päev, laulab mitu korda pusse, aga see eest on näitlemine väga osav. Üdini armunud Alendri naine ja seejärel hoopis teine tüüp- lits, kes pärast Venemaa kontserti toimuval koosolekul kitarristil muu hulgas avalikult suhu võtab ning pärast hammaste vahelt karvu välja tõmbab. Episoodiline, aga väga tõetruu. Muuseas, kui Alender oma pikkade juuste ja lehviva hõlstiga vene keeles laulma hakkab, tundub kõik korraks nii ehe, et hirmus hakkab. Kas tõesti back in 80-s. Lavakujundus on nagunii Päris. Märgikogu seinal, kettaga telefon, sektsioonkapp koos raamatutega ja sahtlitega, mis kinni ei püsi vaid viltu kisuvad, noore sarmika lebava Mäxi suur poster, alpikannipott, keeduvorst ja oher Shampanskoje jne, jne.

Head pärlid on ETV arhiividest üles otsitud kaadrid. Pikkade lokkis juuste ja ülisuurte prillidega noore Reet Linna ja ka juba sel ajal kiilaneva Olav Ehala totrad intervjuud Ruja pillimeestega. Teine on ülinoore, kuid juba sarkastilise Vahur Kersna saade, kus esineb päris-Ruja ja tehakse intervjuusid saalis olevate noortega. Ühes publiku hulgas vastavas noormehes tunnen ära verinoore Karl-Martin Sinijärve.

Saan Ruja kohta väga palju huvitavat infot teada. Täistabamus!