Eluveidrused

Kohtun sõbrannaga, kellega meil on traditsioon (õudne, kui palju neid ühel inimesel olla võib) kohtuda minu ja tema sünnipäevade ajal, mis on toredasti poole aastase vahega, ning muljetada kohvikus ja seejärel minna kinno. Kinoks valime Taarka. Pärast filmi valitsevad sellised segased tunded. Nagu oli ja nagu ei olnud ka. Väga ehe oli. Keelt oli tore kuulda, sekka palju roppusi. Välimus oli ehe, no selline kasimata. Ja eks süzheegi elus enesest, kus sotsiaalselt saamatu mees ei suuda otsustada, võtta kogu küla põlualune Taarka ära või mitte ja teeb talle niisama kaks last ning sureb vanapoisina. Taarka sattus põlu alla aga oma tõmmutverd isa pärast, kes terve talu varanduse maha mängis.

Siiri Sisask on täitsa tore näitleja. Meenutagem kasvõi Naerata ometi't.

# posted by Alemana @ 16:51