Eluveidrused

Kas kordust võib pidada traditsiooniks? Igatahes läheme teist suve järjest Tallinnasse kolinud Pärnu piigadega suveteatrisse. Enamik on minu paralleelklassiõed.

Etendus Vahepeatus Hüüru mõisas. Estravel tegi suve alguses pakkumise kahele etendusele ja üsna piinlikel põhjustel sai välja valitud just see etendus. Nimelt-keegi meist ei olnud varem Hüüru mõisas käinud.

Etenduse võib kokku võtta sõnadega tänapäeva kuuluse narrid ehk mottetud harrasmehed. Kolm peategelast on Tallinnast Hüüru ära kolinud tänapäeva elus, kus kõik peavad sooritama oma sooritused (Saatpalu "lemmiksõna") laitmatult, mitte hakkama saanud mehed. Esimene neist (Argo Aadli) on kõige sõnaosavam, kõige väljapeetum, kõige vähem ruudulise särgiga ja kõige sõnaosavam. Tema on poeet. Et olla võimalikult silmapaistev ei kasuta ta täppidega tähti. "Tappideta tahtedega luuletusi ei saa tolkida ja seega on nad vaga alguparased". Kunagi lapsepõlves mängis ta oma isaga sellist mängu, kus täppe ei kasutatud, ilmselt on idee sealt pärit. Sealt ka väljend Harrasmehed. Nagu arvata vois, ei loonud isikuparane luuletaja labi. Nüüd valgendab ta minevikku ehk kustutab valgendajaga kirjatükke. Vahel kukutab ta meetrumisee ja räägib vaid luulevormis. Teine neist (Indrek Ojari) oli sportlane. Tema kannab keskkohast toreda kummikrousiga dresse, mida saab hästi kõrgele rinna alla vedada. Sportlasel läks väga hästi, kuni sinnamaani, kui selgus, et ta polegi sel alal ainus ja võidud ei tulnudki nii lihtsalt. Lisaks oli ta isa joodik, kes oli talle kunagi nimeks Jaana pannud ja nõutas ainult võite, sest võitja saab kõik. Nüüd, Hüürus olles, sööb ta alfabeeti. Näiteks P-päeval sõi ta putru, plohvi, papaiat, peekonit, pirni, pelmeeni jne. Nüüd aga oli alfabeet otsa saanud ja ta veeretas koltsidel olevaid tähti kahekaupa. Näiteks hetkel on käsil KÜ päev. Üsna toiduvaene, kuna talle meenub vaid küpress ja seda ta ei söö. Küülik samas võiks niisama ringi joosta. Vahel mõtleb Jaana valjult. Kolmas noormees (Alo Kõrve) on kõige rõvedama suureruudulise pluusiga ja eriti rasvaste juustega. Minul tekib küsimus, et kas ta on nädal pesemata juustega olnud või on etendusel väga hea juuksur. Tema on kunstnik. Käinud isegi rahvusvahelisel võistlusel, kuid jäänud viimaseks. Last but not least... Nüüd hööveldab ta liistudest laaste ja märgib üles kõik kellaajad, mida ta märkab. Kui kõik kellaajad on üles märgitud, saab ta õnnelikuks. Vahel on tal kombeks tõde väänata. Laval on ka tütarlaps, kes satub mõisa vett küsima ja kellele noormehed enda lugusid jutustavad. Tütarlapse roll on peamiselt kusagil lavanurgas kuulata ja lõpuks oma emalikkusega mehed nö maha rahustada ning edasi elama panna.

Väga teravmeelne lugu, väga hea emakeele pruuk. Uku Uusbergi näol on Eesti teater kõvasti võitnud.