Eluveidrused

Kuna väsimus tahab maha murda ja uni on järjest olulisem, otustan teha kodused ümberkorraldused. Alustama peab mööbeldamisest. Magamis- ja eestoa vaheline uks on ehitajate pandud toredasti eestoa poole, mis on niigi piklik ja kitsas. Seetõttu jäi ta algselt avatuna diivani leeni taha nö lukku. Kuna aga torude kolin ajab mind vähemalt üks kord, olenevalt magama mineku ajast ka kaks korda öösel üles, siis oleks kaval plaan uks vahelt kinni panna ja magada eestoas. Vähemalt olen ma nüüd tuvastanud seaduspärasuse- kolinad käivad õhtul kl 23.00-23.30 vahel ja 06.00-06.30 vahel. Niisiis kõigepealt lükkan eest ära tumba, siis diivanilaua ja sejärel venitan eemale diivani. Liistu üks nurgakinnitus hüppab paigast, kui ma talle diivaniga selga sõidan, aga selle saab enam vähem paika tagasi sobitada. Siis veel väike vaibanihutus ja uks ongi käes. Iseenesest on täitsa tore vahel mööblit nihutada, saab aastase sodi põrandalt kätte. Näiteks leidsin ma diivani tagant kuivanud mureleid (huvitav, kuidas neid nimetataks, kui viinamari on rosin). Niisiis lükkan ukse kinni, siis vaiba tagasi, siis diivani tagasi, siis laua tagasi, siis tumba tagasi ja huh. Valmis! Teen omale aseme valmis ja heidan mõnuleva näoga “voodisse”. Kell pool 12 algavad paugud. Ausalt öeldes ei ole eriti vahet…läbikostavus on päris hea. Lisaks sellele kuulen ma mingit imelikku krabinat. Mul on üks võimas potilill, mis õhtuks oma lehed üles kokku veab (nagu tulbiõis) ja siis hommikuks jälle laiali ajab (nagu päevalilleõis). Nihutasin potti, et laiali kukkuvad lehed seina vastu ei krabistaks. Mul on lihtsalt kohutav jäneseuni. Mõne aja pärast krabistab jälle. Lill see olla ei saa. Kui krabin muundub kriipimiseks taipan, et KRT, mul on JÄLLE hiired. Nüüd siis on valida- kas paukuvad torud magamistoas või hiired eestoas…Oleks raha, võtaks hotelli.Järgmisel hommikul helistan esimesele ettejuhtuvale parasiitide tõrje firmale ja palun endale kotitäie mürki müüa.