Eluveidrused

Lähen suurest hiiremeelehärmist kassiabi.ee ühte kolmekuust kiisupoega vaatama. Nimeks Agnessa. See kassiabi korter on ühes üheksakordses majas. Kui välisuksest siseneda, on JUBA tunda kasside hõngu. Mida lähemalt korterile jõuan, seda vängemaks muutub hais. Kui uks avaneb, on uudishimulik Agnessa mul kohe vastas. Pärast mõnesekundilist võõristust näkitseb ta mu nahast kotti ja proovib tükikest mantlitki. Korteris on veel kolmejalgne Ants, kelle ravi on läinud maksma üle 10 000kr ja õue järele igatsev rahutu kass. Tapeet on seinast maha käristatud ja kõik kohad karvu täis. Kassi eest hooldaja ütleb, et Agnessal on praegu selline iga, kus ta avastab maailma. On väga aktiivne, ronib igale poole, mängib hästi palju ja ei lase öösiti eriti magada. Ühesõnaga nägemist.

Istun autosse ja avan kõik aknad suures hirmus, et mulle jäi see võigas lebra külge. Sõidan sealt otse tantsu õpetama. Kus sa siis oled keset rahvast ja haised.

Täna on mu juukrusi sünnipäeva tähistamine. Algatuseks trenn ja siis juba pidu. Äärmiselt vahva seltskond. Seekord on jookideks peamiselt veinide degustatsioon. Nad käisid suvel Prantsusmaal veinituuril ja maitsevad nüüd veine, mis kaasa ostetud sai. Kui meestel veinidest isu täis saab, lähevad viina peale üle. Pika õhtu möödudes jääb mõni mees laua äärde tukkuma. Kui ta üles aetakse, võtab perenaise, kes parasjagu kraanikausi ääres nõusid lobistas, tantsima. Ilma muusikata tehakse vaikuses paar kena rumba promenaadi ja siis istub mees uuesti laua äärde jooma. Kultuurne värk.