Eluveidrused

Mul on määratud kuu korduv tehnoülevaatusest juba ületatud. Kõik selle neetud p..kukkunud korterimüügi pärast. No ei ole raha, et auto korda teha. Piinlik lugu, aga laenan ja viin auto remonti. Kui vahele jääks, peaks pollarile nagunii plekkima. Samal õhtul on mul veel juba kaks kuud tagasi broneeritud juuksuri aeg. Ma siis laenasin arvestusega, et saaks juuksurisse ikka ka. Kolme päeva pärast on firma majandusaasta lõpetamise pidu. Kus sas lähed nagu Saara teiste kaunitaride keskele (huvitav, millest säärane väljend?). Autoparanduskoht asub 9 km kaugusel kesklinnast, kui uskuda seal läheduses asuva hotelli kodulehte. Ma oleks pakkunud rohkem. Sealt tagasi linna saab kahe bussiga või ühe bussi ja trolliga. Ma siis astun algatuseks selle ühe bussi peale. Bussijuht oli salongi soojenduse põhja keeranud. Teragi hapnikku hingata pole. Nihelen ja higistan, kuniks jõuan esimesse suhteliselt tsiviliseeritud kohta ja hüppan kiirelt bussi pealt maha. Lõõtsutan natuke ja hakkan kõmpima trollipeatuste suunas. Kui esimene neist pasitab, vaatan kella ja adun, et mul poolteist tundi juuksurini aega. Kui sõita linna, peaks umbes tunni kusagil mööda veeretama. Raha pole, et shopata või kohvikusse minna eksole. Seega sünnib otsus- lähen jalgsi linna tagasi. Aeg oleks sisustatud, tervislik ja mis kõige tähtsam- odav. Suudan aega ja sammu kiirust väga hästi ajastada ning jõuan täpselt õigeks ajaks juuksurisse. Kui nüüd üdini aus olla, siis lõpupoole läheb küll kiireks andmiseks ja kui ma ähkides kohale jõuan, küsib juuksur- sa nii vara jõudsid?! Selgus, et ma olin omale pool tundi varasema aja üles märkinud…Kõige selle tulemus on verised kannad ja villis varbad, sest hommikul mul veel maratoni plaani polnud ja ma panin endale kingad jalga. Küll õnneks need spetsiaalselt haigete jalgade jaoks ostetud madalakontsalised. Koju tagasi sõidutab mind juuksur isisklikult. Oh, küll mul on temaga vedanud.