Eluveidrused

Kuna meil uus korteriühistu esimees alles alustas ja vanalt on (segased) asjad üle võtmata, aga sügis saabus, siis korraldati tänaseks leheriisumise talgud. Ma mõtlen, et viimati riisusin lehti umbes algklassides. On mingi hägune pilt sellest kusagil mälusopis. Olen koguaeg elanud kortermajas ja lihtsalt ei ole vaja olnud selliseid töid teha. Maja ümber on üsna mitu murulappi ja kõigil nendel kasvavad lehtpuud. Võtsime alguses kahekesi, hiljem kolmekesi parkla ees oleva platsi enda kanda. Hommikune kohv joodud ja reipust täis asun metallrehaga poolemeetrise muru sees märgi ning osaliselt maa külge mädanenud lehti kokku kraapima. Üsna varsti saan aru, et see on KOHUTAV töö. Lihtsam on algatuseks võtta suur kott ja kahe käega muru pealmisele kihile lebama jäänud ning veel mittemädanenud lehed lihtsalt kokku tõmmata ja kotti pista. Panen kiirelt kaks suurt (ilmselt 20l) prügikotti täis. Selleks ajaks on naabrimees leidnud ühed alukad ja ühed shortsid. Kraabin natuke aega jälle rehaga. Siis neid kohti, kust suurema jama olin just ära tõmmanud. Teen kuhjad ja puhkuseks pistan lehed kohe kotti. Mõne aja pärast saavad kõik kotid otsa. Ühistu esimehe proua läheb poodi kottide järele, aga enne toob meile toast juua, muu hulgas Gini purke. Teeme väikese pausi ja lobiseme niisama. Täitsa tore on naabritega niisama lõõpi ajada. Endises majas seda lõbu juba ei olnud. Kui ühistu esimehe proua tagasi tuleb, teatab ta, et tõi meile kõigile ka lõunasöögi ja asugu me aga kiirelt tööle, et rutem süüa saaks. Nüüd tulevad meile appi ka need, kes muud väiksemad muruplatsid juba korda said. Varsti leiab naabrimees ussikestest puretud hiirelaiba. Ahaaaa, järelikult siin ikkagi ON hiired!! Riisume ja riisume. Lõpuks ma suudan vaid ohkida ja kiunuda. Selg teeb kohutavat häda. Painutan tahapoole ja hingeldan. Olen ju väike ja nii kui tihe reha mõne murujuurika taha kinni jääb, tõmbun mina inertsist ettepoole. Kes keda tegelikult vedama peaks eksole. Niisiis ongi, et pean kogu rammu appi võtma, et pikast murust lehed välja kammida. Nelja tunni pärast on kõik platsid puhtad. Ega naabreid just eriti rohkearvuliselt ei olnud. Aga no annab ikka neli tundi ühe platsi kallal karjakesi vaeva näha. Ühistu esimehe proua toob lagedale grillkana koivad, kapsa –ja lihapirukad ning hapukurgid. Mina lippan üles, et omi poolikuid alkoholipudeleid alla vedada. Mis talgud need on, kus kurgi kõrvale viint ei anta. Niisiis koguneme ümber kõige suurema kivi ja lööme laagri püsti. Uhh, kuidas jutt jookseb. Tiksume miski tunnike ümber kivi, kuniks üsna pimedaks läheb ja varvastel hakkab ka kole külm.

Mul oli tänasesse plaani võetud veel riiete keemiliselt ära toomine, madalakontsaliste saabaste ostmine ning kööki kahe kapiosa vahelisele seinale tapeedi panemine. Kuna aga talgud venisid ootamatult pikaks ja viint sai ka võetud, siis rooli minna ei saa ja keemiline ning saapad jäävad ära. Eks siis asume tapeetimise kallale. Sest järgmisel kolmapäeval lubati mulle köök paigalada. Juhuuu! Niisiis algatan projekti, mida ma pole elus kunagi teinud. Algatuseks mõõdan välja esimese paani ja selle järgi ajan mustrisse ja lõikan välja ka teised kaks. Kui neid igaks juhuks enne seinale ritta püüan seada kleepriba abiga, selgub, et kaks paani on lühemad kui peab. No kuda see siis nüüd juhtus?! Otsustan, et kleebin esimese paani seina ja siis alles lõikan järgmise välja. Vahepeal vaja liim kokku segada. Kuna mul on 3*60cm pikkust paani, siis kuda krt ma peaks teadma, millise koguse ja millises vahekorras liimipulbrit ja vett ma pean kokku segama. Pakendil käib jutt mitmekümnest rullist ja tapeedi paksusest. Mis seal ikka -tunde järgi, nagu mu ema süüa teeb, keeran midagi kokku. Liim peab laagerduma 20min. Selle aja sees jõuan pesu pesta ja oma küünealused sellega mullast puhtaks leotada. Niisiis sammun võidurõõmsa näoga kööki ja plätserdan esimese paani liimiga kokku. Kui sellega sama võidurõõmsa näoga seinale lähenen kaob naeratus kiirelt huulilt. Stepsel! Ma ju pidin selle enne seinast maha keerama, kui liimimiseks läheb. Kiiresti keeran ühe kruvi lahti, aga teine ei liigu. Proovin veel teisegi odava kruvikeerajaga. No ei liigu. Ainus, mida suudan saavutada, on kruvi ristpeast auk tekitada. Ehk et mul on tunne, et seda kruvi ei saa enam mitte keegi mitte kunagi sealt kätte. No mis ma nüüd siis teen…? Võtan ajalehe (kaks tükki, sest üks jääb lühikeseks), surun pooleldi liimise seina vastu ja joonistan pliiatsiga stepslikujutise. Lõikan selle välja ja proovin uuesti seina. Suur sai. Panen ajalehe liimisele paanile ja üritan selle järgi väiksemat auku joonistada. No ei õnnestu. Kolmas paan läks pekki. Ühesõnaga restart. Lõikan uue esimese paneeli. Joonistan sinna ajalehe abil väikese augu. Mõõdan seinal (ilma liimi lisamata) parajust ja timmin augu järjest suuremaks lõigates parajaks. No ühest servast sai liiga suur, aga üldiselt pole viga. Liimin selle kinni. Nüüd tõstan terve tapeedirulli seinale, ajan mustrisse ja lõikan teise paani välja. Igaks juhuks lõikan suuremad, peaasi, et lühikeseks ei jää ja kapp palja seina peale ei panda. Panen teise paani põrandale ajalehtede peale ja plätserdan liimiga kokku. Kuna tapeet on pikka aega olnud rullis, siis kerib esimene ots ennast ise rulli, mustriga pool puha liimine. No jummel küll. Nagu hädapätakas. Liimin selle siiski seina. Õnneks kolmandaks paaniks sobib üks neist, mille ma kõige esimese triona välja lõikasin. Panen selle maha ja üritan teise paani mustrilt lapiga liimi kokku korjata. Seejärel plätserdan kolmanda paani liimiga kokku ja kui seina panen, siis ei lähe muster kokku. Ma olin maast vale paani võtnud. Dsiisus. Järgmine paan prügikasti. Kontrollin hoolikalt, milline paan ikkagi õige on ja liimin selle paika. Siis lõikan tillukese riba ja katan stepsli ääre praagi kinni. Valmis! Ja katsugu keegi öelda, et kole sai!