Eluveidrused

Et siis mulle tulevad kolmapäeval külalised kellele lubasin oma uue ahju esimese koogi. Selleks tuhnin tüüüükkkk aega nami-nami lehel ringi. Kõik tundub juba ammu tehtud ja igav olevat. Lisaks on klausel, et kook ei tohi sisaldada pähklilisi, kuna ühel mu sõbral on selle vastu allergia. Lõpuks leian natuke intrigeerivama mustikakoogi. Trükin retsepti välja ja pistan lehe kotti, et kui juhtun poodi sattuma, siis ostan ained ära.

Poodi satungi pärast tööpäeva lõppu ehk kell 22.30. Teate, kui tore tunne on. Ma saan osta kõike, mida hing ihaldab. Võid ja kohupiima ja toorjuustu ja külmutatud marju ja... ma panen nad lihtsalt KÜLMKAPPI ja siis nad seisavad täitsa mitu päeva seal. Ausalt öeldes ei ole ma selle mõne päeva jooksul veel külmkapi täitmist uuesti selgeks saanud. Ikka ostan mõttega, et kas see või too asi seisaks üle öö aknalaual või läheks juba pahaks.

Homme ehk jõuan siis kahe töö vahelt või õhtul hilja küpsetada. Enne külaliste tulekut ei jõua nagunii- keegi hoiab tööl kauem kinni, liiklusummikud või mida iganes.