kolmapäev, november 26, 2008
23.11.2008
Ilmateade lubas lumetormi. Mul on nüüd tuuleiindikaator toas ja seda köögi õhupuhastaja näol. Seal on ilmselt mingid klapid, mis tuule tugevnedes klõbisema hakkavad. Mida hullem tuul, seda suurem kolin. (Muide, ei julge öeldagi, aga torude kolinat ma pole enam kuulnud. Ptüi, ptüi, ptüi). Kell 7 hommikul ärkan võimsa õhupuhastaja klõbina peale üles. Topin kõrvad vatti täis, panen teki üle pea ja üritan veel magada. Mul jäi ühtede õpilastega kokkulepe, et nad võtavad mu hommikul oma auto peale ja läheme siis koos 40km Tallinnast välja tundi. Paar tundi enne väljasõitu selgub, et nad ei saa tulla ja ma pean omade jõududega kohale minema. Asi ei tundu üldsegi kuidagimoodi imelik. Noh, ennegi tormi nähtud. Sätin end valmis ja lähen õue. Ohsajutt ja jäme jumal… Parkla elektrooniline värav ei avane, sest tuul surub teiselt poolt nii palju vastu. Üritan mitmeid kordi alguses kaugemalt ja siis juba päris lähedalt. Lõpuks väga lähedalt mõikas, aga võib-olla oli hetkeks tuul vaiksem. Linnas sõit on esialgu tavaline, ei oskagi suurt miskit nuriseda. No lund jah on palju rohkem kui muidu ja teeserva ei erista. Libe on muidugi ka. Ja siis ma jõuan maanteele… Tuul puhub ühtlaselt autot teeäärde, tagavedu paneb auto saba liputama. Üle 70 km/h ikka ei julge kohe üldse sõita, pigem alla. Olen rooli küljes sõna otseses mõttes küünte ja hammastega, nagu blond nina vastu rooli. Vahepeal helistavad ühed õpilased, et nad jäävad hiljaks. No shit…ütleks ma sellepeale. Katkestan kõne üsna ruttu, sest ühe käega roolida ei õnnestu. Ja siis on vaja keerata suurelt maanteelt kõrvalteele. Vot nüüd hakkab alles kino saama. Põhimõtteliselt ma sõidan täiesti umbes kohale. Teed ei näe, sest ühtelugu keerutab lund üles ja samal ajal sajab ülevalt juurde ning otse loomulikult on libe ja tuul veab teelt ära. Ja siis on vaja keerata veel kõrvalkõrvalteele. Sõidan 20km/h tunnis kuni mulle „visatakse ühtäkki suure kotiga” lund küljepealt aknale, ma ei näe hetkeks mittekui midagi ja jään seisma. Noja sinna ma ka jään, sest olin kaldunud veidi paremale lumevalli. Helistan ühele õpilasele ja uurin, kui kaugel nad olla võiks, et äkki saavad lükata või tõmmata vms. Õpilased hakkavadki ükshaaval mulle järgi jõudma. Esimene küll lehvitab ja karjub, et nad ei saa seisma jääda, neil on suvekummid ja kihutavad jõuga mööda. Teised ja kolmandad aitavad mind teele tagasi lükata. Kohalejõudes sumpame põlvini lumes saali. Käed värisevad… Üks küsib, et ei tea, kas meil süüa ja juua jätkuks mõne päeva jagu…Keset tundi helistab üks tänase päeva kolmanda grupi õpilane, et ega meil ju ometi tundi ei tule. Luban natuke mõelda ja tagasi helistada.
Pärast tunni lõppu sumpan uuesti autosse ja helistan kahele järgnevale grupile, et tund jääb ära. 40km tagasi linna+20km teisele poole sõita oleks ilmselge enesetapp. Lõppkokkuvõttes oli tulemine tagasisõiduga võrreldes lapsemäng. Nüüdseks on maantee autodest umbes. Kõik rühivad 50-60km/h linna sunnas. Torm on muutunud vesisemaks. Kojamehed jäätuvad ära, ühe alla tekib kuhjake ehk et see ei ulatugi enam vastu akent. Mulle on jäänud väljavaatamiseks vaid väike klaar nurgake all vasakus servas, kust ma küürakil pea viltu välja vahin. Ise itsitan, et kui keegi saaks pilti teha, küll oleks nalja palju. Teed ma ei näe, sõidan teiste tagatulede järgi. Teeserva võtta, et kojamehi puhastada, ei julge, sest võin kinni jääda. Niisiis sõidan taaskord umbes kohale. Linnas on muidugi totaalsed ummikud. Kolmest reast teel on alles poolteist. Rotermanni juures on üks reklaamplagu kolmest servast lahti tulnud ja laperdab tuules sellise hoo ja müraga, et väga-väga hirmus on. Rekkad (sic!) on lumes kinni. Kui ma näen juba oma kodu, siis ohkan kergendatult, et kas tõesti?!
Keeran maja ette ja kuna ma midagi ei näe, jään pumaki lumme kinni. Selgus, et majaesine on puhastamata. 40km on läbitud 1,5 tunniga…Egas midagi, lähen võtan toast keldrivõtme, haaran metalllabida ja hakkan kühveldama. Ma ei saa päris täpselt aru, kas torm puhub üle minu, ümber minu või läbi minu. Hetkega on ka aluspüksid läbimärjad (siis ikka tormist). Autot õnnestub edasi lükata sõna otseses mõttes sentimeetrite haaval. Lõpuks kõik õnnestub. On piisavalt ruumi, et sahk läbi mahuks. Kaevamise käigus olen kaotanud keldrivõtme lumme. Kui üles tuppa jõuan, on kerge palavik. Ühesõnaga, kui on torm, mina enam ei sõida!
