Eluveidrused

Hotell, kellele meie firma hea klient on, saadab mulle Ooperifantoomi piletid. Siis Broadway versiooni, Ivan Jacobsi muusikale. Olin näinud väikest reklaamijuppi Terevisioonis ja see ei jätnud küll mitte mingisugust muljet. Seega lähen juba väikese eelvirinaga kohale.

Kuna muusikal etendub selleks mitte väga sobivas kohas-Saku suurhallis, käitun pigem kohale (mitte sündmusele) sobivalt ja võtan saali kaasa kohvi ja konjaki. Noh, ütleme nii, et see kulus marjaks ära. Dekoratsioonid on olematud, muusika on igav, lavastus on nõrk ja eriti kohutavad on miskit paksud baleriinid, kes ei tantsi isegi mitte varvastel vaid päkkadel. Mul on hirmus tahtmine pärast esimest poolt ära minna, aga samas kiiret ka nagu kuhugi pole ja nii jäämegi veel edasi koos teise pitsi konjakiga. Sarnane mõte on tabanud umbes poolt saalitäit inimesi, kes on idee ka teoks teinud ja nüüd esinevad ameeriklased mõnele üksikule kannatajale saalis. Muide, käivad kuuldused, et esiridades maksid piletid 1500 krooni. Ma ei taha teada, KUI vihased nad Makarovi peale olid. Selles valguses paistab Minu veetlev leedi väga hea tükina.