Eluveidrused

Sel poolaastal läks meil spa üritusega veits nihu. Alguses polnud mul raha ja siis kui raha tekkis, oli kiire ja pärast oli juba hilja orgunnida. Otsustasime siis hoopiski nii, et läheme pärast tööd City spa-sse ja pärast kohvikusse.

Mina valin välja Elemise kehavormiva ja seejärel briljantse säraga näohoolitsuse. Loomulikult viskan tööl viimasel minutil asjad nurka ja lihtsalt jooksen kohale, pea pulki täis. Kohapeal on aga hoopis teine meeleolu ja alguses on natuke raske end sellesse viia. Mulle ulatatakse kapi võti, kus on sees hommikumantel ja sussid ning kuhu saan vastu jätta oma riided. Hommikumantel on nii suur, et rullin selle endale pea kaks korda ümber. Seejärel juhatatakse mind ooteruumi, kus on zen muusika ning valgus ja imehea kurgivesi (tuttav Gospast). Istun natuke ja püüan ka ennast zen meeleollu saada. Täidan ära miski ankeedi, kuhu pean märkima, et kas ma suitsetan, kas ma magan hästi, tarbin regulaarselt ravimeid või kas ma olen rase ja juba tulebki esimene terapeut. Ta viib mind sama hämarasse tuppa, kus toimub kehahoolitsus. Ta on natuke liiga pehme käega ehk et oleks tahtnud rohkem näpistatud saada, aga sellevõrra tuli jällegi mõnusam uni. Tunni aja pärast vaarun toast välja ooteruumi uut hoolitsust ootama. Zen on mind täielikult kätte saanud. Jõuan suvalisele naisteajakirjale vaid pilgu heita ja juba taritakse mind järgmisse tuppa magama. Seekord askeldatakse siis mu näo kallal. Mõlema hoolitsuse juurde käib alguses tere tulemast tervitus jalgadele ning maskide pealhoidmise ajaks peamassaazh. Viimase tõttu näen lõpuks välja nagu paadialune, kes on äsja elektrit saanud. Juuksepiirile on massaazhikäigus õli sattunud ja seetõttu on juuksed püsti peas, nägu õndsalt unepaistes.

Õnneks näevad ka teised kaks spa-tajat sarnased välja. Topime end riidesse ja läheme kohvile. Mitte keegi ei suuda sõnagi lausuda, sest zen on endiselt kohal. Sööme-joome suhteliselt emotsioonitult ja kiirustame koju magama.