Eluveidrused

Firma jõulupidu, dresscode kokteilkleit.
Et asi oleks nagu peab lasen endale teha soengu ja umbes kolmandat korda elus make up'i. Ma eriti ei uurinud enne, mis see kõik maksta võiks ja kui mulle esitatakse 450 kroonine arve, siis võtab ikka alguses kokutama küll. Soenguga jään täitsa rahule, aga make tundub alguses üsna võõras. Pealegi näib mulle, et kogu jumestuskreem on mu silmaalustesse naerukortsudesse vajunud ja ma näen vähemalt 5 aastat vanem välja.

Väljasõit hilineb pool tundi, kuna need kolleegid, kes ostustasid töö ja peo vahel kodus käia, istuvad ummikues kinni. Seda enam tundub kohalejõudmine ilmatuma pikk. Tegelikult sõidab buss poolteist tundi. Ja kõhud on ju ka tühjad. Esimese asjana etendatatkse meile teatritükk Loomaaialugu. Margus Prangel ja Alo Kõrve esitavad alguses suhteliselt segasena tunduva loo, mille on lavastanud Uku Uusberg. Kõrve on rotikostüümis ja ilmselgelt kiiksuga, kes elab kusagil väikeses ühikatoa uberikus. Prangli aga samas pereinimene, kellel on kaks tütart, papagoid ja naine. Nad kohtuvad pargis ühe pingi juures, kus toimub ka kogu tegevus. Kõrve on väga üksildane ja räägib ette pea terve oma kireva eluloo samas kui Prangli peamiselt vaid kuulab ja vastab küsimustele. Lõpptulemusena võiks olla loo moraal, et ole sa vaene rott või heal järjel audiitor, õnnelik oled sa ikka üksi kusagil pargipingil ja seal on kõik võrdsed. Pärast tunniajast etendust antakse ometigi süüa ja söök maitseb imehea. Kodune jõuluroog. Seejärel alga Heidy Purga plaatide keerutamise järgi disko. Lihtne ja uutmoodi pidu. Mulle meeldis.