Eluveidrused

Sama grupi, kellega võistlusi vaatamas käidud sai, jõulupidu+ kursuse ühe etapi lõpetamine. Meid on enesele külla kutsunud paar, kes viitsib käia trenni 90 km kauguselt. Algatuseks on ette nähutd linnaekskursioon. Mina sellele ei jõua, sest vajan alles eelmisest peost väljamagamiseks aega. Ehk et jõuan napilt trenni ajaks kohale. Küll jõuame võtta kerge tervitus-shampuse peoperenaise töökohal (olgu öeldud, et ta on töökoha omanik, et ei tekiks liigseid mõtteid). Ausalt öeldes lähen esimest korda tundi, kui ma pole jõudnud detailselt läbi mõelda, mida õpilastega peale hakata. Aga eks ma siis töö käigus vaatan...

Kahetunnine trenn sai lõppkokkuvõttes meeleolukas vaheldumisi seltskonnamängukestega. Pärast seda suundume sauna, sest sport teeb higiseks. Saunast liikusime õhtusöögile. Kultuurimaja keldris paikneva baari suurema saali olid juba varakult oma jõulupeoks broneerinud võrkpallurid ja seeõttu anti meile väiksem saalike. Kui suuremasse saali sisse marssisime tervitab meid pensionäride jõuk. Kes ütles, et võrkpalli mängivad vaid noored musklik mehed?! Kui oleme oma praega ühele poole saanud, algatavad ärksamad meist tantsupoognaid ja kutsuvad kõiki kaasa vihtuma. Nii me siis kepsutame selleks ajaks juba tühjaks jäetud suures saalis ennastunustavalt ja nalja on nabani. Kella üheteist paiku õhtul suundume linna ainsamasse restorani, kus täna õhtul on tantsuõhtu. Rahvast on äraütlemata palju, aga seda ilmselt eelkõige sellepärast, et saalis on suur juubelilaud. Tantsuplats aga ei ole üleüldse korrelatsioonis restorani suuruse ehk siis teisti öeldes külastajate kogusega. Niisiis ei õnnestu meil üleüldse edevalt promoda, mida kõike me oskame, sest lihtsalt ei ole ruumi. Aga järjepidevamad meist tammuvad rumba promenaade ja telemarke nii, et sõrmed naabrite soengus. Häda ja viletsus on muidugi alalõpmata muusikutega, kes on kutsutud tantsuõhtule esinema, kuid ei tea tantsumuusikast midagi. Niisiis mängitakse 150 erinevat diskoloo eestipärast versiooni mille järgi saaks tantsida kõiki tantse, mis on nelja peale, kuid samas ei kattu neist ühegagi tempo. Seetõttu käivad õpilased järjepanu minu käest küsimas, et mida küll selle loo järgi tantsida ja ma vastan ikka jälle- visake loosi või valige ise. Üks kohalik noorem paar on käinud latiino klubis ja oskab (st mees oskab) salsa ja merenque sammukesi ja nii siis ongi näha kõrvuti rumba ruutu, salsat, cha-cha-chad ja süldipeo sambat. Teeme ka muusikalise tellimuse tango näol, kui oh ime, selgub, et tantsuband ei oska mitte ühtegi tangot mängida, nad isegi ei proovi improviseerida. Väga mannetu igatahes. Oleks saand vähemalt tühjal põrandal hiilata, sest tavaliselt tangot ei osata.

Pärast bandi lõpetamist läheme afterpartyle peoperemehe ja -naise koju.
Selliseid "hulle" õpilasi ei ole mitte kellelgi ja ma olen nende üle väga uhke ja mul on hea meel, et ma nad endale sain.