Eluveidrused

Hommikul helistab autoparandaja, kes eile õhtul mu kallikese enda hoole alla võttis, et aku vajab välja vahetamist. Einoh, ega jõulupreemiaga polegi midagi muud tarka pihta hakata, kui uus aku osta näiteks. Või noh, tegelikult, olgem ausad- ma olen ülimalt tänulik, et meile üleüldse preemiat maksti ja mitte mannetu 2 000 kr.

Minu autofriigist sõber ulatab mulle taaskord kallihinnalise abikäe ja muretseb mulle läbi tutvuste mõnisada krooni soodsama aku ning lõpuks krutib selle ise ka külge. Väga väärt sõber. Loodetavasti tuleb ka kord aeg, kui mina saan talle kasulik olla.

Kõik lõppeb peaaegu õnnelikult. Peaaegu tähendab seda, et mu autol on imelik temperament. Talle ei meeldi, kui kapotialust näpitakse. Pärast seda, hakkab ta alati pirtsutama, mis teatud aja pärast iseenesest üle läheb. Pirtsutamine väljendub selles, et vabakäigul lähevad pöörded ohtlikult madalaks, isegi nii madalaks, et mootor sureb üldse välja. Nii ma siis istun ummikus oma väljasureva autoga. Esimene kord ehmatasin ennast kangeks, sest arvasin, et aku viskas jälle saba. Aga õnneks mitte, käivitus uuesti kuni järgmise seisakuni. Edaspidi pean käituma nii, et esiteks hoian pikemat pikivahet ja kui näen ees punaseid piduritulesid vilksatamas, siis vajutan siduri alla, anann pöörete tõstmiseks hoogsalt gaasi, vajutan pidurit, annan hoogsalt gaasi, vajutan pidurit ja seejärelt kärtsti kässar peale ja siis jälle gaasi. Nii terve tee linnast välja...
Selliste pirtsutavate autode juhtimisega võib minust veel geenius-sõitja saada.