Eluveidrused

Hommik on eilsest kergelt parem, otseselt tuul enam ümber ei lükka. Küll aga on kõikvõimalik kulgemine ehk nii jalgsi kui ratastel eriti keeruline. Varun veidi aega ja üritan autot sealt kätte saada, kuhu ma ta eile lükkasin. Tulemus puudub. Alumise korruse venelannast naabrinna saabub õue, kellel on kuidagi kavalalt õnnestunud auto ilma muredeta parkida. Ta pakub lahkelt küüti. Korra jääme siiski ka tema väikese Peugeotiga kinni, aga kolm meest lükkasid kaks daami koos autoga kenasti teele tagasi. On ikka veel keni inimesi ilmas olemas.

Õhtul hingan kolm korda sügavalt sisse ja välja ning lähen viha ja toore jõuga autot välja kaevama. Lumi on sada kilo raske, sest temperatuur on soojenenud. Algatuseks roogin nii palju, et saan juhipoolse ukse lahti. Astun ülevalt lumemäe otsast alla autosse sisse. Päris koomiline tunne, tundin ennast hiigepikana. See oli ka kõik, mida ma esimese hooga suudan. Saan aru, et ees ootab jõhker töö ehk pean lisaks auto ümbert ka auto alt lume kätte saama. Ilmselt istub auto kõhtupidi lume peal kinni, rattad õhus (nagu mu kolleeg kujundlikult ütles- paks rott, kellel on suure kõhu tõttu jalad lühikeseks jäänud). Ühesõnaga kühveldan nii, et selg praksub ja higi voolab. Mehed suurte jeepidega sõidavad mööda, aeglustavad ja vaatavad. Näe- pooleteistmeetrine tibi teeb tööd, las teeb! Üle tüki aja tunnen meespooliku järele vajadust. Kolmveerand tundi hiljem paistab auto jälle välja. Küll ei liigu ta endiselt paigalt, tagumine vasak ratas käib kohapeal ringi. Siis meenub mulle, et ema andis aasta tagasi kotikese ahjutuhaga just selliste probleemide lahendamiseks. Proovime! Ja mõikab. Ole sa tänatud ema.