Eluveidrused

Esimene vaatus kestab hirmuäratavalt kaua. Isegi mina oma kesise kasvu juures tunnen, kuidas põlved valutavad ja tagumik sureb. Lavalt nähtu on üsna tutavlik varem nähtud filmidest. Isegi tantsunumbrid, mille Korotin oli seadnud. Muusika on muidugi "vana ja hea" ja Eliza isa ühe joomakaaslaste tantsuliigutused on nii naljakad, et itsitame kaaslasega tükka ega veel pärastki.

Lõpuks kui vaheaeg tuleb, siis kõik muidugi tormlevad baari. Minu üheks traditsiooniks on teatris alati kohvi ja konjakit juua (võib olla kõlab see vanadaamilikult, aga eks vanust on ka juba omajagu:P). Maitsen päris konjakit, mis vähemalt sellel hetkel tundub küll maailma kõige sametisema maitsega jook olevat. Teine vaatus on veidi lühem ja üldmulje on meil mõlemal ka etenduse lõppedes, et linnuke sai kirja, on vaadatud, aga ei midagi erilist-olulist.

Otsustame õhtut jätkata kusagil söögi-joogikohas. Kuna mu kaaslane töötab Estonia naabermajas, siis palus ta mind hetkeks oodata, et läheb toob oma asjad ning kohe lähemegi edasi. Loomulikult kohtan ma maja ees ühte oma endist töökaaslast ja jääme temaga lobisema. Mu kaaslane helistab mõni minut hiljem ja käsib ruttu ka sisse tulla, sest seal pakutavat veini. Ma ei lase seda endale ometigi kaks korda öelda ja kihutan kohale. Ja pakutakse veini. Parasjagu on peo tagumises pooles Vabariigi juubeliaasta pidustuste lõpetamine. Hämmastaval kombel ei ole näha ühtegi pommikoera ega horde turvamehi. Paistab täiesti tavalise üürisaali üritusena. Kui nüüd saladuskatte all välja lobiseda, siis siirdusime sujuvalt valgesse saali VIPide (loe rahva) kulul konjakit jooma. Väga muhe üritus. Keegi noormees on end klaverimängijaks joonud ja laseb oma andel voolata, noored neiud andunult instumendile naaldudes seda kõike innustamas. Mõned VIPid tulevad juttu puhuma, nagu oleks valimiste aeg lähedal. Väga mõnus ja sõbralik sumin. Ehk et afterparty ületas beforeparty.

Samas on mul jätkuvalt küsimus, et millal ja mis põhjusel sai operetist muusikal?