Eluveidrused

Tõmban hommikul korteri ukse sneprisse ja hakkan kotist võtit otsima, et elektrinäite koridori lukustatud kapist võtta. Eeee.... Võtmetaskut ei ole. Nojah, sain jälle hakkama. Juba teist korda. Eile tassisin autost asju tuppa naba kurguaugus, käisin kolm korda auto vahet. Aga autosse nad jääda ei saanud, kuna tuppa ma ju pääsesin.

Õnneks olin suvel ühele kursaõele andnud oma korteri võtme, et ta minu puhkuse ajal lilli kastmas käiks ja võtit tagasi küsinud pole. Seega saadan talle varasel hommikutunnil sõnumi. Vastus tuleb paari tunni pärast, et nad on linnast väljas ja laekuvad õhtul seitsme paiku. Järelikult on vaja peale tööd kellegagi kohvile minna või ennast külla küsida.

Küsingi ennast ekskolleegile külla, kes tegelikult mulle ise homme külla peaks tulema. Kohvitame veidi ja siis juba saabuski kursaõde linna tagasi ja ma pääsen lõpuks koju. Muidugi vaatan kohe innukalt sinna kohta, kus mul tavaliselt võtmed seisavad. Aga seal ei ole võtmeid. Otsin läbi ema juures käinud kotid. Ei ole. Otsin läbi diivani pealse ja aluse. Ei ole. Otsin läbi külmkapi koos jääkambriga. Ei ole. Otsin läbi riiete sahtlid. Ikka ei ole. Ja ei olegi...

Üks variant võib olla, et ma tõmbasin ukse seestpoolt kinni ja võtmed jäid väljapoole rippu. Aga meil ei käi võõraid eriti koridoris ja vaevalt mõni naaber hunti tegi. Kerge mälestus nagu oleks ka, et ma võtmed eest ära tõmbasin ja diivani tumbale viskasin.

Öösel on üsna kõhe magama jääda. Kuulatan iga krõpsu, et äkki tulevad ootamatud külalised. Seekord ei tulnud. Ptüi,ptüi,ptüi