reede, veebruar 27, 2009
06.02.2009
Emal on terve nädal tervis väga kehva olnud. Päris õudne on helistada koju, kui sealt vastab vaevu kuuldav ja ohkav ema. Midagi teha ka ei saa, mina pean siin tööl olema ja tema on seal üksi. Helistan tänagi kontrollkõne kohe pärast hommikust koosolekut. Ei vasta. Helistan mobiilile ka. Ikka ei vasta. No…natuke hirmus on ka. Proovin veerand tunni pärast uuesti. Ei vasta. Umbes tunni pärast helistab ta ise tagasi, et käis turul ja ei kuulnud mobiili. Seekord vedas jälle!
Kell pool kaks päeval heliseb mu mobiil ja G4S teateb, et mu korteris on häire, et kas saadavad patrulli peale. Vastan, et loomulikult ja kiiremas korras. Ise istun kümme sekundit soolasambana näost lilla. Mida ma nüüd tegema pean? Ilgem paanika. Kohutav paanika. Siis hakkan end kiirelt värisevil käsil riidesse toppima, et koju kihutada. Poole nööpimise peal meenub, et tulin täna tööle trammiga, sest lähen õhtul teatrisse ja enne seda on plaanis väike vein teha. Siis jooksen läbi mõned naabruses asuvad kabinetid, et välja mõelda, kes võiks mind autoga ära visata. Lõuna on, kedagi pole. Lõpuks tellin takso ja kihutan õue ootama. Umbes 7 min pärast helistab G4S tagasi, et uksed-aknad on kinni ja sissemurdmisjälgi ei ole, aga et nad võivad mind ära oodata. Rahunen veidi, kuid siiski, kui pole ise veendunud, ei tasu milleski kindel olla. See on minu elu esimene häire. Pealegi olen juba kord korterivarguse üle elanud. See on tõeliselt räige elamus ja just nüüd, kui olen saanud 100% korteri sisustusega valmis… Taksojuht on loomulikult eriti liikluseeskirju järgiv ja sõidab 49km/h. Lõpuks jõuan koju. Kaks suurt mundris meest ootavad õues. Läheme koos üles. Olgem ausad, ma pole siiani välja mõelnud, kuidas turvamehed alt uksest sisse said, kui see on lukus. Võimalik, et mõni naaber lubas sisse muidugi. Minu ukse taga on suured porised jalajäljed. Muu on kõik korras. Avan ukse, signalisatsioon on peal ja sõrmistik häiret ei näita. Turvamehed imestavad, näpivad sõrmistikku, küsivad, kas jäljed olid ka hommikul koridoris ja vormistavad akti. Üsna kindel tunne on küll. Eriti üks neist on hiiglama suur ja revolvriga. No et kui olekski asjaks läind, siis ma oleks saand ennast täpiks tõmmata suure mehe selja taha. Panen korteri uuesti signa alla, turvamehed kontrollivad keskusest, kas signa läks peale ja lahkuvad. Viis pluss töö meeste poolt. Mina sõidan ikka veel imestusest pika näoga trammiga uuesti tööle tagasi. Umbes tunni aja pärast saabub selline väsimus ja apaatia, et jääks või kohe magama. Kaks üsna närvilist üleelamist ühes päevas on liig, mis liig.
Õhtuks on Radisson hotell mind kutsunud enda poole teatrisse. Rakvere teater etendab Top dogs’i. See on etendus koondatud töönarkomaanidest juhtidest, kellel ka isiklik elu on sassis. Kuidas nad koonduvad koolitus-ümberõppe programmi ja mis nendega seal juhtub. Ega ei oskagi nagu midagi tarka selle etenduse kohta öelda. Kui poleks näinud, poleks midagi juhtunud. Mõni teravmeelne koht ju oli ka, aga üldiselt suht keskpärane lugu. Üheks teravaks elamuseks oli see, kuidas üks valgekrae rollimängus oma ülemust etendas, kes teda parasjagu koondab ja kuidas väike ümmargune näitleja karjus nii valjult, et ma arvasin, et ta läheb pooleks.
Kell pool kaks päeval heliseb mu mobiil ja G4S teateb, et mu korteris on häire, et kas saadavad patrulli peale. Vastan, et loomulikult ja kiiremas korras. Ise istun kümme sekundit soolasambana näost lilla. Mida ma nüüd tegema pean? Ilgem paanika. Kohutav paanika. Siis hakkan end kiirelt värisevil käsil riidesse toppima, et koju kihutada. Poole nööpimise peal meenub, et tulin täna tööle trammiga, sest lähen õhtul teatrisse ja enne seda on plaanis väike vein teha. Siis jooksen läbi mõned naabruses asuvad kabinetid, et välja mõelda, kes võiks mind autoga ära visata. Lõuna on, kedagi pole. Lõpuks tellin takso ja kihutan õue ootama. Umbes 7 min pärast helistab G4S tagasi, et uksed-aknad on kinni ja sissemurdmisjälgi ei ole, aga et nad võivad mind ära oodata. Rahunen veidi, kuid siiski, kui pole ise veendunud, ei tasu milleski kindel olla. See on minu elu esimene häire. Pealegi olen juba kord korterivarguse üle elanud. See on tõeliselt räige elamus ja just nüüd, kui olen saanud 100% korteri sisustusega valmis… Taksojuht on loomulikult eriti liikluseeskirju järgiv ja sõidab 49km/h. Lõpuks jõuan koju. Kaks suurt mundris meest ootavad õues. Läheme koos üles. Olgem ausad, ma pole siiani välja mõelnud, kuidas turvamehed alt uksest sisse said, kui see on lukus. Võimalik, et mõni naaber lubas sisse muidugi. Minu ukse taga on suured porised jalajäljed. Muu on kõik korras. Avan ukse, signalisatsioon on peal ja sõrmistik häiret ei näita. Turvamehed imestavad, näpivad sõrmistikku, küsivad, kas jäljed olid ka hommikul koridoris ja vormistavad akti. Üsna kindel tunne on küll. Eriti üks neist on hiiglama suur ja revolvriga. No et kui olekski asjaks läind, siis ma oleks saand ennast täpiks tõmmata suure mehe selja taha. Panen korteri uuesti signa alla, turvamehed kontrollivad keskusest, kas signa läks peale ja lahkuvad. Viis pluss töö meeste poolt. Mina sõidan ikka veel imestusest pika näoga trammiga uuesti tööle tagasi. Umbes tunni aja pärast saabub selline väsimus ja apaatia, et jääks või kohe magama. Kaks üsna närvilist üleelamist ühes päevas on liig, mis liig.
Õhtuks on Radisson hotell mind kutsunud enda poole teatrisse. Rakvere teater etendab Top dogs’i. See on etendus koondatud töönarkomaanidest juhtidest, kellel ka isiklik elu on sassis. Kuidas nad koonduvad koolitus-ümberõppe programmi ja mis nendega seal juhtub. Ega ei oskagi nagu midagi tarka selle etenduse kohta öelda. Kui poleks näinud, poleks midagi juhtunud. Mõni teravmeelne koht ju oli ka, aga üldiselt suht keskpärane lugu. Üheks teravaks elamuseks oli see, kuidas üks valgekrae rollimängus oma ülemust etendas, kes teda parasjagu koondab ja kuidas väike ümmargune näitleja karjus nii valjult, et ma arvasin, et ta läheb pooleks.
# posted by Alemana @ 13:57 
