Eluveidrused

Mõnulen oma ainsal vabal päeval voodis, kuniks kõht tühjaks läheb. Panen hommikumantli selga ja vean ennast ette tuppa kohvi keetma. Kell on umbes pool üks päeval.

Äkki antakse uksekella. Ehmun päris koledasti oma hommumantel-juuksed püsti peas välimuses ja piilun läbi uksesilma, et kes mind nii vara hommikul küll tülitab. Alt naabrimees on ukse taga. Teen ukse lahti, ise ukse taha varjudes ja kuulan, mis tal mureks. Samal ajal hakkab mobiil helisema. Lasen sellel rahulikult lõpuni heliseda, et küll ma kõllan tagasi. Kuid mobiil heliseb uuesti ja väga nõudlikult. Näen ekraanil vana tuttavat G4S numbrit. Mulle teatatakse, et mu korteris on häire (?!), et kas saadavad patrulli peale. Seekord on mul lihtsalt kole naljakas ja teatan, et ma olen ise kodus hetkel ning signalisatsiooni pole peale pandudki, mis häirest üleüldse jutt käib. Mul soovitatakse kindlasti kliendihalurile helistada ja tehnik koju kutsuda. Hakkan vaikselt kahtlustama, et valehäired tekivad uksekellast?! Ka eilsed jalajäljed olid nii, nagu oleks keegi ukse taga seisnud ja siis lahkunud.

Vahepeal on muide sisse kolinud minu vasakpoolne naaber. Ta käis seal korteris vahel varemgi ja alati sain ma aimu tema kohalolekust seeläbi, et kui ta alt välisukse vastu „tableti” pani, siis käis MINU korteris piiks. See oli alati väga ehmatav, sest ma ju ei oota sellist heli eksole. Minu korteri „tablett” on ainult minu käes. Nüüd siis naabrinaine piiksutab statsionaarselt minu korteri uksetelefoni. Ja ilmselt käib ta tööl öösiti või on tal koer, keda hommikul jalutama viia. Igatahes kl 07.45 äratab mind naabrinaise uksepiiks. Selle vastu ei aita ka kõrvatropid. See heli on liiga vali ja liiga kõrgetooniline. Rääkisin oma järjekordsest murest ühistu esimehele.Ta lubas piiksu terves majas maha võtta, sest ka talle endale käib see hääl närvidele.

Õhtul olen Viru hotelli poolt palutud taaselustatud traditsiooni esmaettekandele ehk Viru varieteed vaatama ja õhtusööki pakutakse ka. Pärast saab sama piletiga Amigosse minna. Etendus algab juba kl 20.00. Kuidagi väga vara. Olen harjunud, et restoranides ja laevadel algab varietee tavaliselt südaöö paiku. Jõuan sõbrannast veidi varem kohale ja ootan teda lobby’s. Vanade paksude ja poolpurjus soomlaste himurad pilgud on väga võikad ja ma muutun juba üsna närviliseks, kui üks üritab mul külge maha joosta, peaasi, et saaks vastu litsuda. Õnneks saabub varsti ka sõbranna ja me läheme restorani. Meile jõutakse serveerida eelroog ja juba algabki etendus. Esimene number on laulja+kaabudega tantsijad. Ega vist halvemat numbrid poleks saanud avatantsuks validagi. Tants on üles ehitatud kaabu -ja jalatõstmise efetile. Iga kaabu tõuseb ise ajal, iga jalg tõuseb ise kõrgusele…Kahjuks jätkub sama tendets kuni lõpuni välja. Lisaks tuvastan meeste hulgas ühe koomilise kuju, kes oskab ennast naiselikumalt liigutada, kui naised ise. Ma muidugi vabandan kõikvõimalike vähemuste ees, aga naiselik mees on üks kuradi naljakas kuju. Palju naljakam, kui mehelik naine, mis on vastupidi kurb vaadata. Umbes kolmveerand tundi kesist kvaliteeti ja etendus saabki läbi. Nüüd tuuakse meile pearoog. Etenduse ajal nimelt süüa ei anta. Ju vist kahvlite klõbin segaks ja söömine hajutaks tähelepanu. Suhteliselt varsti pärast etendust tuleb lavale tantsuband. Kaks meest ja üks naine. Sellel numbril pole väga vigagi. Naislauljal on korralik hääl ja enamus lugude järgi on võimalik tantsida. Umbes pool kümme on pool publikust lahkunud. Kui meie oma magustoiduga tunni pärast lõpetame, oleme eelviimased! Imelikult valitud ajakava. Edasi lipsame korraks ka Amigosse. Lihtsalt sellepärast, et sama piletiga saab. Õhtu on veel väga noor ja saal on pooltühi. Diskor mängib 60-70ndate aastate lugusid. Hõivame ühe vaba tooli kahe peale tantsuplatsi ääres. Satun naabriks ühele korpolentsele tädile, kellel on pikad mustad ja rasvased juuksed. Nii rasvased, et mustuse lõhna on õhust tunda. Vanust ilmselt üle 40. Eriti jahmatav on, kui ta elavneb sama loo peale, mis minagi – Troll Jimmy Dean (diskor on omadega selleks ajaks 90-ndatesse jõudnud). See tähendab seda, et ka tema oli selle loo ajal noor ja entusiastlik ehk et me võiks olla ühte vanuse kanti. Hirmus. Oleks ometi, et minuga nii ei juhtuks... Umbes tunnike ja siis saab Amigost isu täis küll. Võtame garderoobist oma riided. Avastan, et mu jaki vöö on kadunud. Minuga juhtub ikka kohe iga kord Amigos midagi (loe näit blogi 29.02.08). Jalutan veel igaks juhuks läbi teekonna restoranist Amigoni, aga mida pole, seda pole. Libises ilmselt käisest välja.

# posted by Alemana @ 14:55