Eluveidrused

Panin eile õhtul kella 7.45-ks helisema, kuid ärkan siiski kerge erutusega juba veerand tundi varem. Miskipärast hakkab kohe ka mobiil helisema. Vahin suht lolli näoga ekraani, et kes see idioot laupäevasel hommikul pool 8 peaks küll helistama. Selgub, et Estonian Air helistab ja mitte selleks, et mulle palju õnne sünnipäevaks soovida, vaid teatada, et meie väljalend Milaanosse hilineb SEITSE tundi…Küsin ka põhjust ja öeldakse, et ei ole lennukit, oodatakse kui teised lennukid Tallinnasse tagasi jõuavad. Mismõttes EI OLE lennukit?? Tagasilend juba muudeti ära paar päeva pärast seda, kui olime piletid ära ostnud. Otselend muudeti läbi Kopenhaageni lennuks. Algusest peale on see asi kuidagi kiiva kiskunud. Mida kuradit me siis nüüd päev otsa peaksime tegema?? Terve üks päev reisi on ju metsas ja seda kahju ei maksa keegi kinni. Jõuetu viha. Ei saa salata, tekib mõte üleüldse mitte minna. Olen keskealine mutt, kes on saanud kogu oma elu jooksul siiani lubada vaid kaks puhkusereisi üleüldse ja…
Püüame reisikaaslaga teineteise meeleolu kuidagigi üleval hoida. Algatuseks vedeleme niisama kodus, sest kell on ikka kuradi vähe ja midagi tarka nii varajasel hommikul nagunii ette ei võta. Umbes keskpäeval saame kokku ja läheme Olümpiasse lõunale. Kuidagi peab ju ikkagi juubelit tähistama. Söömise vahepeal helistan igaks juhuks ja küsin infot, et ega lennuk juba äkki läinud pole või et ega lendu veel edasi lükatud pole. Õnneks kõik kehtib.
Lend väljub umbes 10 minutilise hilinemisega lubatud ajast. Meeskond unustab alguses isegi vabandada, kuid parandab selle vea kiirelt. See on ka kogu kompensatsioon. Väljume Eesti vihmasest ilmast ja kerkime 11 km kõrgusele päikesepaistesse.
Laskumine on kuidagi vaevaline. Jube kaua võtab aega. Lõpptulemusena satume kaks korda järjest õhuaukudesse. Reisijad on peadpidi laes kinni ja kiljuvad. Lastel on lõbus, need kilkavad naerda. Minul on süda saapasääres. Olen niigi väga kehv reisija, igast asjast laksust süda paha ja nüüd siis veel niimoodi maa ja taeva vahel kõlkuda üles ja alla… Kui me lõpuks kuidagi maandume, siis jalad värisevad ja kõht on korrast ära. Kell on pool kümme läbi õhtul. Oleks pidanud olema pool kaks päeval.
Edasi läheme rongile ja sõidame 48km edasi Milanosse. Meid võtab vastu vihm ja +9C, mis esialgu tundub uskumatult soe ilma olevat võrreldes Eestiga. Ei taha isegi trasporti võtta kohe, üritame kaardi järgi hotellini jõuda. Meie vastuvõtja nimelt tuleb alles homme linna tagasi. Pikapeale oleme läbimärjad ja kaart ei vii ka kuhugi, kuna enamus tänavate nimesid on puudu. Tiirleme ümber kindluse sinna ja tänna, küsime kohalikelt teed, kuid need ei räägi peale itaalia keele midagi. Võtame lõpuks takso. See sõidab täpselt vastassuunda meie poolt valitud trajektoorile. Hea, et ikkagi võtsime takso. Hotellis võtab meid vastu porisev vanem mees. Küsib meie dokumendid enda kätte, annab võtmed ja kamandab meid üles. Mina jään lolli näoga vahtima, et mismõttes ta ei anna meile dokumente tagasi. Tema ütleb ainult no problemo ja viipab meid üles minema. Viime kohvrid üles ja lähen kiirelt alla tagasi dokumente kätte nõudma. Papi ei saa minu murest aru, näitab tubade võtmetaskus lebavaid passe, et no problemo. Trambin jalgu ja nõuan dokumendid kätte. Sätime ennast tillukeses toas sisse ja läheme siis õue, et pudel vettki osta. Lennufirma oleks tõepoolest võinud kompensatsiooniks kasvõi pudel vett tasuta anda.
Tänase päeva jooksul on ainus rõõmustav asi see, et mul on palju imearmsaid sõpru. Mobiil heliseb pidevalt. Sain 29 sõnumit, 7 kõne ja 4 lehekülge õnnitlusi Orkutis. Aitäh kallid!