Eluveidrused

Uni on üsna hüppeline, sest nädalavahetuse kohalike pidu kestab poole ööni ja tubade seinad ning aknad ei ole just kõige helikindlamad. Hommikul äratab meid kahe daami valjuhäälne itaalia keelne loba. Ilmselt naabrid kõrvatoast. Egas midagi, läheme hommikust sööma. Selgub, et Itaalia hommikusöök on Magus. Saiakesed, moos, jogurt. Mitte midagi soolast. Veider värk. Pärast hommikusööki teeme check out’i ja jätame oma kohvrid hotelli. Õnneks on tööle tulnud teine vahetus ja see tüüp oskab soravat inglise keelt. Juhatab meile kenasti kätte trammipeatuse suuna. Õues sajab vihma ja kohe mehiselt.

Põhimõtteliselt leiame klaasist kongiga peatuse üles, aga vales suunas. Jalutame üle tee, kuid ühtegi klaaskongi rohkem silma ei hakka. Läheme siis uuesti teisele poole teed, et „maakera on ümmargune” ja ükskord me ikka kesklinna jõuame. Siis näeme trammi õiges suunas liikumas, mis peatub suvaliselt valgusfoori all ja laseb inimesed välja. Mh?! Jalutame siis ka valgusfoori alla. Selgub, et seal ongi tegelikult peatus, mis on tähistatud peenikese oranzhi postiga. Selleks ajaks on mu jalanõud juba märjad. Tramme näeme kolme sorti: liikuv muuseumi eksponaat, ultramoodne UFOkujuline ja miski vahepealne vorm. Suudame loomulikult lõpppeatuses trammi istuma jääda. Keegi lõpuks viipas, et aitab küll, reis otsas. Kargame kähku püsti ja väljume trammist nii, et unustan kaardi istmele maha. Pärast jooksen uuesti sellele järele.

Kõige esimese asjana külastame Duomot ehk marmorist „pitsilist” Toomkirikut. Võimas ehitis. Kiriku uksel seisavad kaks eriti kurjade nägudega tüüpi relvad vööl. Rahvas sõelub sisse ja välja, läheme ka vooluga ühes kirikusse sisse. Hiiglaslik kirik, no tõesti ülisuur. Samal ajal käib ka teenistus, kui turistid ümber piirete lällavad. Pildistamine on keelatud, aga üldiselt see keeld ei häiri kedagi. Seejärel ostame 5 EURise pileti ja läheme kiriku katusele kondama. 8 EURi eest oleks saanud liftiga kohale. Katusel on kõik tornid paremini näha, mille igas tipus on üks kuju. Ka vaade alla tänavatele on kena. Nüüdseks on mu jalad juba läbimärjad ja lirtsuvad tossude sees. Külm hakkab vaikselt. Pärast kirikut jalutame Galleria Vittorio Emanuele II-s, kus on mitmeid kuulsate disainerite butiike. Pildistan salaja Prada poes kaks fotot. Prada hitiks on ehtsatest sulgedest kübarad ning seelikud. Hinda ei saanud vaadatagi, kuna minu pildistamist pandi pahaks.Ülejäänud kaup jätab üsna külmaks. Ei saa me kumbki reisikaaslasega aru, mida imelist neis tavalistes riietes nähakse.

Edasi otsime ühe kohviku, kus korraks aeg maha võtta ja einestada. Mul on järjest enam külm. Söögi ajal saadan meie võõrustajale sõnumi, et millal teda linna loota võiks. Selgub, et ta jõuab alles kell 23. Üsna nutune lugu. Vihma sajab jätkuvalt, minna pole kuhugi, kohvikus lõputult istuda ei jaksa. Kuivatan kohviku wc-s oma jalad paberisse ära, üritan kuivemaks tupsutada ka omi läbimärgi kaunasid. Oh, kuidas tahaks potikuid. Aga ei arvanud ju tõesti, et peaks need kaasa pakkima. Läheme siis uuesti linna peale tuiama. Otsime üles La Scala. Ega see väga lihtne polegi, sest see maja näeb väljast välja nagu iga teine suvaline. Kaardi järgi saame aru, et see ongi SEE. Maja külje peal on La Scala pood, kus müüakse CD-sid, DVD-sid, etenduste ja kontsertide reklaame, raamatuid erinevatest solistidest ja heliloojatest. Sealt edasi on juba teatri muuseum. Pilet maksab samuti 5 EURi. Kassa sabas saame momentselt aru, et meie selja taga seisavad venelased. Nad nimelt kleebivad ennast meie külge kinni. Muud maailmakodanikud jätaks väikese õhuvahe vahele. Lisaks sellele küsib üks papi meie käest vene keeles midagi. Pöördun ümber ja küsin nimelt eesti keeles: “Mida?”. Huvitav arusaam küll, et Itaalias peaks inimesed vene keelt oskama.

Muuseum algab reklaamidega 1920-ndatest, mille kujundus on säilinud tänapäevani täpselt samasugusena. Edasi on näha erinevaid ajaloolisi naljakaid instrumente, tegelaskujusid (nagu Pantalone jt), heliloojate ja solistide maale ning kujusid. Selle kuu näitus on dirigent Herbert von Karajanist. Väga põnev ülespanek. Fotod huvitavate kirjeldustega ja videod. Samas saab ka istuda ja kõrvaklappidega kuulata. Unustame ennast ühe ekraani ette ja kuulame ära kolm Beethoveni sümfooniat järjest. Mina oma tantsupedagoogi silmaga järeldan, et Karajanil olid suured valud õlgades ja õlavartes, sest tema dirigeerimisstiil on õlgadest üles veetud ja kangete õlavartega, selline hirmuäratav poos. Edasi tuiame veel ringi ja leiame ennast tühjast saalist. Vaatame korraks kardinate vahelt õue, et äkki on ilm paranenud, kuid oh ei. Samas tabab meid rõõmus äratundmine, et me seisame La Scala jalutusruumis. Vaatame ringi ja leiame avatud saali uksed. Kiirustame kohale ja leiame ennast La Scala 3.rõdult. Ohsapoisssss. Üliedev. Saal on üsna pime, kuid kogu see teadmine ja aura, mis siin saalis on kunagi juhtunud ja juhtub ka edaspidi. Võimas aur, ütleks selle peale Kapten Trumm. Rõdusid on saalis 6 ja need on jagatud väikestest boxideks, kus kõrvuti saab istuda umbes 2-3 inimest, kuid nende taga on veel kaks rida, kust ilmselt ei avane just parim vaade. Teen salaja ühe foto ja naudime veel tükk aega olukorda. Ise me pileteid ostma ei hakanud, kuna hinnaklasss ületab meie eelarve. Sellest saab ka meie reisi tipphetk.

Pärast teatrit liigume Kindlus Castello Sforzesco poole. Kahjuks me enam sisse ei pääse, kuna tööpäev on läbi. Edasi läheme hotelli lähedale tagasi, et ma saaksin oma veesussid kuivemate jalatsite vastu välja vahetada. Enam ei suuda ühe koha peal seistagi, sest lihtsalt nii külm ja üdini vastik tunne on. Mul on pärast Iirimaal käiku emotsionaalne allergia niiskuse vastu. Kuivemad saapad jalas otsime õhtusöögi koha, kus tiksume kuniks meie võõrustaja koju jõuab.