Eluveidrused

Närveerin juba veidi ette, et kuidas bemm end hindamises ülal peab. Midagi enam teha ka ei ole. Pisivead korraldasin ära ja suurematega on nagu on. Kontrolli tulemusena jõuab minuni nimekiri 13 veaga. Üle rea on sõna „lekib“. Mazda müüja vangutab pead ja üle 15 000kr ma temalt kuidagi välja ei nuia. See tähendab minupoolset lisafinantseeringut sissemakseks 9000kr näol koos lepingutasuga. Ma ostsin bemmi 2007. aastal 60 000kr-ga (kupee ja sportversioon on mõned kroonid kallim kui sedaan) ja kolm aastat hiljem on sellest järgi 25%. Masendav masu. Ilmselgelt pannakse ta müüki vähemalt 25 000kr-ga, aga selleks on vaja „õlid kinni keerata“. Teine variant oleks, kui ma ta ise maha müüks. Aga see tähendaks, et mul on korraga käes kaks autot, millest üks seistes veel enam laguneb. Lisaks näeks see ette töölt pidevalt ära käimist ja bemmi näitamist. Ühesõnaga minu mitmed töökohad, ajapuudus ja närvid ei peaks sellele kõigele vastu.
Helistan oma bemmiparandajale ja loen ette kõik vead, mis kirjas on, et saada kinnitust olukorra tõesusele. Tundub, et veerand on siiski juurde lisatud vead, et hinda alla tampida. Aga mis sa siin vaidled või teed.

Paari tunni pärast helistab bemmiparandaja tagasi ja ütleb, et ühed temad tuttavad autoärikad on nõus mu bemmi endale ostma. Saame ärikatega kokku ja lepime 17 000kr-le kokku.
2000kr puhast võitu!