Eluveidrused

Sõidan hommikul kl 10-ks Rapla Politseisse. Öö on olnud üsna närviline. Pole ju varem sellise supi sees olnud, ei teagi kuidas käituda või olla. Ootame eesruumis koos ühe noore ema ja ta umbes aastase põnniga. Põnn on siuke mõnus rahulik, närib küpsist ja vaatab ringi. Vahepeal ajab minu ja ema põlve sassi, kust kinni hoida ja kergelt kõikuvalt seista, aga see ei häiri mind. Rahulikud lapsed on ägedad. Siis tuleb onu politsei ja noor ema ulatab talle kilekoti, kust kumavad läbi maiustuste pakid. Onu politsei ütleb, et hetk läheb aega ja arvestagu, et kokkusaamine ei ole kuigi pikk. Saan aru, et nad ootavad kellegi kinnipeetuga kohtumist. Äkitsi hakkab mul lapsest kole kahju. Mine tea, äkki on suisa isa nö vangi pandud. Ilmselt küll Raplas päris pikaajaliselt kinni ei hoita, aga, äkki viiakse sealt edasi kuhugi. Varsti tuleb ka minu onu politseinik. Suur ja kiilas, aga viisakas. Mind palutakse istuma tema vastu ja algab küsitlus. Kas kindlustuses on käidud, kas teise osapoole auto on korda tehtud, kas minu autol oli märke küljes, kui suur on minu sõidustaaž , kas eelnevalt on rikkumisi olnud jne. Ta püüab avada liiklusjuhtumite andmebaasi, kuid see ei õnnestu. Onu politsei selgitab, et pärast ühinemist ei pääse enam andmebaasi sisse ja inimesed pole ka palku kätte saanud, kuna süsteemid ei toimi. Need kellel on otsekorraldused tehtud eksole jäävad kõik võlgu. Poetan moka otsast, et 2008 suvel sõitsin kodu juures peatumata üle raudtee. Politseinik noogutab ja küsib, et palju ma sellise lumega sõitnud olen. Ütlen, et tegelikult on see esimene minu päris enda auto, mille kolm aastat tagasi soetasin ja ega sellist lund väga olnud ei ole küll selle aja sees. Enne oma auto soetamist sõitsin isa või sõprade autoga, siis kui juhtus. Seejärel kuulan pika loo, kuidas paar päeva enne minu juhtumit näitas üks Leedu kodanik oma sõidukultuuri, mis lõppes möödasõidul suure bussi alla sõitmisega. Ka ühe sarnase rekkaõnnetuse loo kuulan ära. Rekkamees oli käitunud üsna julmalt, kui nägi et sõiduauto juhitavuse kaotas. Tema jätkas oma sõitu, kuna tal on suurem masin, ilmselt viga ei saa ja kui teelt välja keerata, siis võidakse süüdistada magamajäämises. Väga huvitavad lood. Seejärel ütleb onu politsei, et kuna ma ise ajasin kindlustuses asjad korda ning võtsin nii teise poole kui politseiga ühendust, siis ta teeb mulle vaid hoiatuse liiga lähedalt möödasõidu kohta ning asub avaldust kirjutama. Ma püüan selgitada, et tegelikult ei olnud asi liiga lähedlt möödasõidus, vaid auto läks käest ära. Sellepeale politsei veidi ägestub ja ütleb, et me võime ka ohtliku manöövri panna põhjuseks, mis me vaidleme. Mulle sobib kõik, peaasi, et kergemalt pääseb. Ausalt öeldes mul ei olnud väga võimalik kaugemalt mööda sõita, sest kaugemal oli juba paks lumi. Kirjutan avaldusele alla ja tunnistan end süüdi. Onu politsei manitseb mind ettevaatlikumale sõidule ja laseb mul minna. Huh, tehtud sai see käik.

Tagasiteel Kiili vahel jään ühe vana mersu taha sõitma, kes 70 alas uimab 55 km/h. Meist kimavad mööda kõik autod, kes meile järele jõuavad. Alguses ma väga ei julge mööda sõita, kuna tee keskel on väike lumeriba, kuid ühel hetkel otsustan ja sõidan ka mööda. Täpselt siis, kui jõuan tagaratastega lumevalli kordub sama, millepärast ma just politseis käisin. Bemm viskab neli korda külgi ette. Tõmban võimalikult vasakusse äärde ja jään seisma. Seekord veendun, et kõik võmalikud ohustatud autod sõidavad edasi ja et ma pole neile pihta sõitnud. Täiesti uskumatu. Närvid on puhta läbi.

Tagasi kontoris kisub vägisi silma märjaks. Eks ilmselt kogu see eelnev autovahetuse möll, kus ma ise tehniliselt kaasa rääkida ei oska, kuulad pidevalt erinevat sõimu erinevate automarkide osas ja samas on minu enda raha mängus ja ühtlasi on ka hirm, et keegi kirjutas taas auto numbri üles, kui lihtsalt liiklusohtliku olukorra tekitaja. Sel juhul saab hoiatusest kiirelt midagi enamat.

Kell 16.20 saan kokku bemmi ostjatega. Kirjutame külma käes kiirelt ostu-müügilepingule alla ja läinud ta ongi. Jään Eurostauto ette seisma käed kotte täis ja lootus hinges, et uus auto ikka mulle kätte antakse. Nii ka tõepoolest läheb. Vähem kui poole tunni pärast istun oma „uues“ Mazda 6-s ning sõidan tunde andma. Küsin küll müüjalt tähtsate nuppude tähendused üle, kuid unustan küsida, kuidas saab armatuurlaua valgustuse põlema panna. Krutin kangi, kuid põlema jäävad kas välistuled või sisemised tuled. Kahte korraga ei õnnestu.

Pärast esimese tunni lõppu küsin õpilastelt, et ega kellelgi ei ole Mazdat, et kas keegi võiks mulle näidata armatuuri valgustuse nuppu. Õnneks ühel paaril on ka Mazda, kes küll pärast AUTO nupu mitte leidmist jääb ka korraks nõutuks, aga siis krutib asja paika. Lisaks avastab ta, et mu tagumine vasak parktuli ei põle. No hakkab pihta!

Jube raske päev oli. Liiga palju sündmusi ühe päeva kohta. Aga nüüd on siis kõik tehtud ja uus elu võib alata.

# posted by Alemana @ 11:22