Eluveidrused

Sõidan pärast jõule kodust-kodust koju tagasi. Lund on vahepeal ohtralt sadanud ja kuna on olnud pühad, siis teede koristamisega olulist vaeva nähtud pole. Võtan kaasa ka naabrinaise 60. aastase tütre, kes elab minuga ühes linnas. Sõit sujub ladusalt, kuni jõuan ühele autole järele. Selle tagumiste rataste alt viskab minu esiklaasile mõnuga pori ja soolalume pläga. Mingi aeg sõidan tal sabas, kuni silmad väsivad ära ja otsustan mööda sõita. Kui olen tema kõrvale jõudnud, lisan veidi kiirust, et enne vastu tulevaid autosid oma ritta tagasi keerata. Samal hetkel läheb auto külglibisemisse. Alguses viskab paremat külge ette ja seejärel vasakut ikka ka. Täiesti esmakordne juhtum minu jaoks ja eks seetõttu keeran rooli liialt tagasi. Rabelen roolis nagu hull ja püüan kõikide elusid päästa. Nii enda, kui kaassõitja, kui kõrval oleva auto reisijate ja kes teab, äkki vastutulevategi. Otsin peas paaniliselt õpetussõnu, et mida vajutada, kuidas rooli keerata. Kas pidurit vajutada tohib või auto läheb spinni, kas gaasi maha laskmine aitab või ei. Viimasel hetkel õnnestub kõik ja saan enda ritta tagasi, olles sooritanud möödasõidu. Jalad värisevad, kaassõitja nutab. Lepime kaassõitjaga kokku, et minu emale juhtunust ei räägi. Pole vaja asjatult muretsema panna. Koju jõudes avan pudeli veini...