Eluveidrused

Kokkuleppe kohaselt pean võtma kolm naist erinevatest punktidest autole ning viima laululaagrisse. Nagu ikka, jääb hommik liiga lühikeseks. Jooksen mööda tube ringi ja kui õue jõuan, peaksin olema juba järgmises punktis. Tarin asjad peale ja...auto ei käivitu. Kusjuures ei ole väga külm, kõigest -9C. No misasja nüüd teha? Egas midagi, vaja naabritele koputada. Kõigepealt üritan alumist meesnaabrit. See ei vasta, magab äkki alles. Ikkagi laupäev ja kell on vaevu 10. Me oleme ka enamus korteritega uksekellad lasknud välja lülitada, sest teatavasti on see meil suitsuanduri ülivalju sireeniga ühendatud. Siis koputan diskor-naabri uksele. Ei midagi. Jooksen üles tuppa ja juba helistabki järgmise punkti naisterahvas, et noh? Samal ajal kuulen, kuidas alt uks lahti tehakse. Jess! Uksel seisab padjanäoga, öösärgis ja ripsmetušš laiali naabrinaine. Minu õnnetu jutu jätkuks lubab ta õue tulla ja krokodillidega proovida. Vahepeal helistan sõbrale ja küsin, mis värvi juhe käib + ja mis – külge. Teen kõik õpetuse järgi: alguses ühendan krokodillid tema autoga, siis laseme natuke käiata ja siis ühendame minu autoga. Väike särts käib asja juurde. Naabrinaine veel annab oma autoga nats gaasi, et oleks kindel. Minu auto ei tee väljagi. Kusjuures kogu selle aja hoiab mu kapotti ülal koorikaaslane, kes elab kõrvalmajas ja pidi ka minu autoga tulema. Nimelt on külmaga üles öelnud kapoti amordid. Näha on, et krokodillid ei mõju. Vaja käima tõmmata. Õnneks sai mõni kuu tagasi salalukk vahelt välja ühendatud, kuna see pidevalt streikis. Vähemalt saab käima tõmmata. Selleks on vaja taas autot lükata, et nina tee poole oleks. Koorikaaslasele aga meenus, et tal vist jäi küünal tuppa põlema. Ta jookseb kähku küünalt kustutama. Meie naabrinaisega ähime autot lükata. Õnneks on tema kordi kogukam kui mina ja saame asjaga edukalt hakkama. Nüüd on vaja eest ära saada kate, kuhu käib konks. See osutub ka suhteliselt keerukaks ettevõtmiseks. Kaas nimelt ei allu provokatsioonile. Naabrinaine toob toast lauanoa ja õnneks nuga toimib. Ühendame köie ja tõmbame. Enne seda olen vastanud mitmele kõnele, et kaugel ma olen ja kuidas mul läheb. Samas saan ka küsida, et mis käiku peaks käimatõmbamisel kasutama. Selgub, et teine olevat päris hea. Esimese katse ei õnnestu. No ega ei oska ka päris seda asja. Teisel katsel saan masina käima. Tänan naabrinaist kuis jaksan.

Mina, kui laagri korraldaja ja nootide hoidja, jään laagrisse pool tundi hiljaks. Elagu vanad autod!