Eluveidrused

Mul on teisipäeviti grupid linnast väljas ja juba algusega kl 18.15. Selleks, et õigeagselt kohal olla, pean hakkama linnast täpselt tipptunnil kõikidega koos trügima. Jube ebameeldiv, aga midagi pole teha. Niisiis stardin tänagi kesklinnast suts peale viite. Laagrisse jõuan umbes kell kuus. Just täpselt seal, kust saab Laagri keskuse poole pöörata, hakkab vasakult rajalt üks auto mind ahistama. Tikub kangesti minu ritta, kuigi ees on piisavalt vaba ruumi. Olen üsna hämmeldunud, kuna teiselt poolt mind võtab minibuss suurema kaare hammustades ka veidi ruumi minu reast, et Laagri poole pöörata. Igatahes tõmban hoogu veidi maha, et mitte kahe auto vahele kinni kiiluda. Selle peale minu vasakul pool olnud auto oleks nagu herilasest nõelata saanud ja kihutab kuidas torust tuleb edasi. Järgmine hetk näen teiste autode kohal õhus lendavat ja pöörlevat autot, mis maandub kahe sõidusuuna vahelisele alale. Suudan ainult ahhetada... Kuidas see siis nüüd juhtus?! Kogu liiklus jääb väga aeglaseks. Kõik on ilmselgelt ehmunud. Jõuan mõne hetke pärast sündmuspaika. Näen õhulennu läbinud autot katusele maandununa, mille ühe ratta vahelt tõuseb kerget suitsu. Ümber auto on kamp inimesi. Ilmselt ühed on reisijad ja teised abilised. Enamus helistab mobiilidega, ilmselt kiirabisse ja politseisse. Vasakus reas seisab bemm, millel on esimene parem nurk lömmis ja paremal pool teeservas seisab õppeauto tähisega väike auto. Mul on veidi kiire ja kuna abilisi tundub ka piisavalt olema, siis otsustan siiski edasi sõita. Kui jõuan bemmini, näen seal kõrvalistujana oma naiskolleegi, kes samuti räägib mobiiliga. Ilmselt on tal kõik ok, muidu ta ei kõneleks nii elavalt. Edasi julgen sõita 80km/h, süda puperdab. Niisugust vaatepilti ei taha küll rohkem näha. See on tõeliselt kohutav. Ja mis oleks kui ma oleks 1minut varem välja sõitnud või kui mu kolleeg oleks 1m eespool pidama saanud...