Eluveidrused

On käes aeg hakata mõtlema firma suvepäevade korraldamisele. Oleme juba paar nädalat tagasi kokku saanud võimaliku korraldajaga. Korraldajaks valisime sel aastal sama, kes meid 2005.aastal tookordse asutuse suvepäevadelt Naissaarelt helikopteritega evakueerida aitas. See on ikka väga legendaarne lugu. Kes ei tea, võtan kiirelt kokku, et me ei pääsenud pärast suvepäevi koju, kuna merel oli torm ja laev ei pääsenud meile järele. Samas aga oli õhtul vaja kodanikel tööl olla, kuna kontserdid olid tulemas. Ilmaennustus ei olnud väga paljulubav. Nii siis ei jäänudki muud üle, kui helikopteritega evakueeruda. Asjale rosinaks kukkus järgmisel päeval Naissaare lähedal alla toosama kuulus Copterline kopter...

Aga tulles tagasi tänasesse päeva, siis korraldaja viib meid vaatama võimalikku paika, kus pidu toimuda võiks-Mustjõe kõrtsitallu. Kui oleme kohalejõudes auto ära parkinud, tervitavad meid kaks kutsat- üks bernhardiin ja teine veidi madalam versioon njuufast. Seejärel saabub peremees. Peremehe jutu taustaks on kuulda võimsat kaagatamist. Piilume siis aia vahelt sisse ja näeme, et sealt nad tulevadki: paarisrakend hani Piilu ja siga Edgar. Kõnnivad mööda põlvini lumme sisse kaevatud teed. Hani paterdab uhkelt ees, pugu õieli ja pea püsti ning seletab. Umbes et tähelepanu, tähelepanu, meie tuleme! Seejärel tuleb töntsides suurim siga, keda ma oma elus kohanud olen. Ma pakun, et tal on turjakõrgus oma 1,3m ja turja ehivad võimsad karvad, et mitte öelda tüükad. Siga tuleb langetatud pega, suured kõrvad tulemise rütmis kiikumas ning nohiseb omaette. Rakend jõuab meieni. Siga peatub väärikalt. Hani võtab sisse keskse koha meie ees ning sirutab ükshaaval meie kõikide poole oma kaela ning seletab pikad lood. Minul isiklikult on veidi kõhe, kuna ma ei ole eriline linnu-inimene. Ma ei tunne nende psüühikat, aga tean, et haned ja kalkunid võivad olla tigedad. Seepärast peidan vaba käe igaks juhuks selja taha ära, et hani seda hoogsa seletamise vahele kogemata ei näpistaks. Aga nagu selgub, siis tegu on lihtsalt väga sotsiaalse linnuga, kes polnud ammu leidnud nii tänulikke kuulajaid. Kui saame esimesest vaimustusest üle, siis hakkame mööda valdust käima. Kogu kompleks on ehitatud/restaureeritud vana-Eesti stiilis. Ukseaugud on ruudukujulised ja väga madalad, akende diagonaaliks on vaevalt 20-30cm. Niisusugune tore ja ürgne. Magala on ehitatud endisesse talli, kus toa laius on sama, mis voodil ehk et voodisse pead ronima jalutsist. Samas on igas toas kemps ja kraanikauss. Sauna ees on põrgukatel, kuhu saab korraga keema panna vähemalt kümmekond inimest. Viimasena jõuame peamajja, mis on ehitatud pärisorjade poolt ja on veel näha mõni tolleaegne nõgimust parsipalk. Samas majas pakutakse meile ehedat talutoitu: mulgipuder, kollased muredaks keedetud kartulid, pikk poiss keskelt munaga, hapukapsas, tõsine paks soust, marineeritud praekala, magustoiduks kräsupea kook. Ülimatsev ja toitev roog. Lahkume ägisedes ja hanele lehvitades, kes meid pidulikult ära saatma tuleb.

Tagasiteel põikab korraldaja korraks Kõrvemaale, et Hullu-Uduga põgusalt kokku saada. Hull-Udu rõõmustab meie üle ja pistab daamid mootorsaani haagisesse ning korraldaja enda seljataha istuma. Teeme päikesepaistel lumises metsas ühe tiiru. Elu on ilus!