Eluveidrused

See aasta on kinomaailmas romantiliste komöödiate aasta. Vähemalt selline tunne on, kuna olen juba vist viies kord kinos. Mulle nimelt ei meeldi minna kinno ebameeldivat emotsiooni saama, no näiteks actionfilmid ja muud psühhoterrorid. Seda saab päriselus küllaga. Olgu siis kinoski võimalus unustada hall argipäev ning vaadata ilusaid inimesi. Tänases kavas on Liigaasta. Umbes filmi keskpaigani on tunne, et ega see tempo teab mis kiire pole ja et millal juba asjaks läheb. Aga läheb küll. Väga nunnu film on. Eks omad plusspunktid isiklikult minu jaoks annavad iiri aktsent [näiteks idiot- loe idžit], musta maagiat pelgavad sonides Iiri papid, loodus ning tuttavad kohad Dublinis [loe: Doblin]. Kuigi filmis sajab vahetpidamata nii vihma kui golfipalli suuruste teradega rahet, suudan siiski korraks unustada, et Eestimaal on parasjagu kaks päeva kevade alguseni ning lumi on jätkuvasti põlvini ja taas peab hakkama autot lume alt välja pühkima... Oh kevad, kevad millal sa küll tuled?!