Eluveidrused

Pärast hommikusööki eraldume J&J-ga muust seltskonnast, kes lähevad shoppama, ning suundume metrooga Güelli pargi suurnas. Täpsustuseks siis nii palju,et eelmise sajandi alguses tellis herr Güell Gaudilt stiilse 17 ha suuruse pargi kujunduse mäekünkale, mis oli mõeldud vaid aristokraatidele. Mäekünka kõige kõrgemast tipust, kuhu on ehitatud nö ristimägi, on näha kogu Barcelona siluett. Ükskõik, millist ehitist pargis vaadata, kõik tundub ime. Esiteks ei saa aru, mis materjalist on kõik sambad ja majad tehtud. Kohati on tunne, nagu oleks majad ehitatud kellegi vannitoa keraamiliste plaatide ülejääkidest. Samas on maa seest väljakeerduvad sambad tehtud nagu meie liivakivist. Aga see on ju ehitamiseks liialt pehme. Ilmselt on kõige kuulsamaks elemendiks pargis keraamilise mosaiigiga kaunistatud draakon, mille suust niriseb veejoake. Sellise kujundusega loomakesi, külmkapimagneteid ja muid figuure müüakse terves Barcelonas hulganisti ja algselt jäigi mul tunne, et park on kujukesi täis. Siiski on vaid üks kuju – draakon. Draakoni lähistel on kaks imelist nukumajakest, millest üks sarnaneb oma kõrge torni tõttu kirikule.

Külastame ka Gaudi majamuuseumi. Seal sälitatakse tema loodud mööblit, mis on samamoodi kiiksuga. Näiteks tugitool, millel on vaid mõne sentimeetrised jalad, diivan, millel on iga istuja jaoks käetoed jne. Pargis on näha ka kõikvõimalikke tänavakaubitsejaid, kes politsei saabudes võluväel haihtuvad. Muusikuid politsei ei puutu, ilmselt seepärast, et see on siiski töö, mille eest raha küsitakse. Nii näemegi seal kõikvõimalikke imelisi pille- ülipika kaelaga ümarat kitarri, mis meenutab sitarit, kummalist kannelt, mustlaste simblit jms. Minu lemmikuks on 86 samba vahel kontrabassi ja viiulit mängivad muusikud, kes esitavad Piazzollat.

Veedame pargis tunde ja lõpuks on kõht hirmus tühi. Siseneme pargi lähistel asuvasse restorani ja saame selle hoovis apelsini puu all ning bambuse põõsa kõrval einestada. Muusikalist ilu pakuvad rohelised papagoid, kes meie peade kohal tiirlevad ja kõige krooniks paistab ere päike. Mina valin menüüst pahaaimamatult cuttlefish’i prae. Kala on kala, mis seal hullu saab olla. Selgub, aga et tegu on pigem molluski kui kalaga. Valge paun, millel oleks nagu kaheksajala haarmed. Maitseb nagu oleks kõhr mereveega üle valatud. Pärast vaatan internetist järele, et tegu on seepia ehk tindikalaga.

Kui kõht täis, otsustame linna tagasi jalgsi minna. Teekond on üpris pikk ja lõpuks on mu haiged jalakondid väga valusad ning aastatetagune põlve väljaväänamine annab ka tugevalt endast märku. Paras enesepiiname, aga teistest maha ka jääda ei saa. Ma ei ole väga tugev kaardilugeja. Linnas imetleme veel kahte Gaudi maja- La Pedrerat ja minu vaieldamatut lemmikud helesinist Casa Batllod. Lõpuks kohtume kogu ülejäänud kambaga samas kohas, kus eile oli „tantsupidu“ ja suundume hotellipoole. Selleks ajaks on mu jalad lõplikult üles öelnud ja kõnnin edasi vaid tahtejõust. Ilm on kiskunud pilve ning meid kastetakse väikese vihmaga. Õnneks varsti juhtub, see mis alati- ette jääb restoran.

Õhtul pärast punkripidu läheme naabruses asuvasse pubisse, kus öeldi, et on salsaõhtu. Ilmselt see on antud pubi pingutus,et keegigi neid külastaks. Peale meid on veel vaid paar inimest ja üsna varsti saab rumm otsa, mis mojitode tegemiseks ära kulub. Paar tantsu siiski saame keerutada.