Eluveidrused

Ärkan hommikul üsna vähemaganuna üles. No ei meeldi mulle see lendamine ja seepärast ei saa ka väga magada. Pelagi on vaja kuratlikult vara ärgata (kl 5.30) mis on minu immuunsüsteemile vastuvõetamatu. Lennujaama sõidame J&J autoga, mille jätame terveks reisiks sinna parkima. Arvutasime eelnevalt välja, et nii on odavam, kui sõita taksodega.

Pärast check-in’i ja AirBalticule 450kr edasi-tagasi kohvrisõidutamise raha maksmist maandume A&P kohvikus juba teispool piiri. A on kaasa teinud imemaitsvaid värske-hapukurke. Mõelda vaid- mai kuus. Ja lähebki kõik nii, nagu ma arvasin. Kell on pool 8 ja kõikidel on šampus või vein nina all. Ega minagi papist poiss ole. Võtan ka veini. Muidugi läheb lennukiga seotud anekdootide rääkimiseks, a la mis sa pabistad, ükski lennuk pole veel taevasse jäänud.

Lennud mööduvad imeliselt hästi. Isegi tõusud ja maandumised on 5+. Kapten-piloot teatab meile pidulikult, et Barcelonas on +16C. Ikka parem kui esialgne kartus, et Lõuna-Prantsusmaal maha sadanud lumi ka siia on jõudnud. Vihma vähemalt ei saja, seegi hea. Lennujaama on meile tellitud kolm taksot. Meie taksojuht on ülimalt tempermentne noormees. Kui kolm reisijat on peal, vajutab ta ootamatult gaasi, aga neljas oli alles õues. Seejärel heliseb tal kõrvulukustavalt mobiil (no teate küll, siuke nagu Nõiakivi etenduses, kui Nõiakivile helistati). Loomulikult kasutab taksojuht hands freed ja me oleme sunnitud kuulama umbes 20 minutilist hispaania keelset vestlust kellegi neiuga. Võimalik, et see on ka kataloonia keel, ega ma veel vahet ei tee. Suhteliselt tüütu ja valjuhäälne. Peamiselt kostub sõna „vaale“, „vaale“, mis peaks tähendama selges-eesti-keeles OK.

Meie pesaks saab kolmetärnine Aranea nimeline hotell. Toal pole iseenesest viga, aga seinad karjuvad värvimise järele. Kõik kohad on sügavaid kriipse ja kraapse täis. No vähemalt puhas on. Meie kolmetärniline on muidugi kordi kõrgem tase. Pärast sisseseadmist on plaan jalutada 8 blokki (1 blokk on 100m) südalinna La Ramblale. Pärast 5.blokki libastume esimesse restorani sööma ja peamiselt jooma. Mina manustan oma esimese paella ohera veiniga ja lõpetuseks kinnitame kogu õhtusöögi vapra Iiri kohviga, mis on ilmselt parim (loe kangeim), mida ma joonud olen. Poole söögi pealt peame kolima õues söömast siseruumidesse, kuna külm hakkab. Restoranis veedame vähemalt 2,5 tundi. Ei saa salata, jube naljakas olemine on. Mingil hetkel hakkame siis La Rambla suunas tuigerdama. Seal on metsikult rahvast seagmini kõikvõimalike trikitajatega. Ühed noormehed on päris muljetavaldavad oma kõivõimalikes suundades saltode viskamisega. Kui esimesest melust läbi murrame, sammub P uljalt järgmisse restorani ja veab meid endaga kaasa. Mehed võtavad seekord asja tõsisemalt ja tellivad viina. See tuuakse lauale kõrges pooleldi täis kokteilklaasis. Ilmselgelt nad ei mõista viinajoomise traditsioone. Daamid valivad omale joogiks Cava. Kui Ma kogemata seletamise käigus kätevehkimisega liialt hoogu satub, ajab ta oma veel-rüüpamata klaasi ümber ja sellelt pudeneb kild välja. Kelneri laua juurde jõudes tõstab ta selle laualt ning ütleb: „Katastroofa!“ Sellest saab meie reisi üks sloganitest. Pärast kiiret drinki läheme hotelli läheduses asuvast marketist läbi ja ostame head paremat „punkripeoks“ (loe hotellitoa peoks) kaasa. Täna õhtul joome Ma&Me toas.

# posted by Alemana @ 15:27