Eluveidrused

Check-in’il öeldi mulle, et hommikusööki pakutakse hotellis 4.korrusel. Nii siis seangi sammud lifti ja sõidan eelpoolmainitud korrusele. Jalutan seal edasi ja tagasi, aga mida pole, seda pole. On ainult toad. Küsin ühelt meesterahvalt, kes mulle vastu jalutab inglise keeli, et sorry, kus siin breakfasti saab. Mees küsib mult:“ A shto takoi breakfast?“...

Ainus plaan, mis enne reisi sai tehtud, on reedene La Roca Village outleti külastus. Täna ongi reede ja me suundume taas tagasi La Rambla lähedusse, kust Outlet Shopping Tour buss väljub. Bussis saan üllatava sõnumi emalt, kes ei oska sõnumeid saata- Külm on, sajab, muidu on korras. Ema. Ju tal oli keegi läheduses, kes need paar sõna oskas ritta seada ja Send nuppu vajutada. Meil paistab päike ja sooja tundub veidi rohkem olevat kui eile. Bussist väljunud, pistetakse meile pihku miski materjal, mille vahel on ka 9 VIP sooduskupongi. Mis saab meil selle vastu olla. Esmalt koondume kohvikusse koosolekule (loe dringile) ja arutame läbi, millal on kontroll-kogunemine. Peale seda pistab igaüks ise suunas jooksu. Mina keeran lihtsalt paremale ja hakkan poode järjest läbi kammima. Ausalt öeldes ei ole mul just suuri ostuplaane. Firmakate värk, pole teab mis odav lõbu.

Lõunaseks kogunemiseks on mul ootamatult kotis Pepe Jeans’i top ja Ralph Lauren’i seelik. Einestame pisut, trimpame veini ja läheme uutele jahtimistele. Õhtuseks kogunemiseks olen suutnud lisaks osta oma esimese Versace’i topi ning veel ühe firma topi, mille nimi mulle meelde ei jää. Proovisin jalga ka oma kümme paari Miss Sixty teksaseid, aga ei istunud mulle neist ükski piisavalt hästi jalas. Kui oleks kogu selle kraami pidanud ostma päris poest, oleks vist saanud sama raha eest lubada vaid Versace’i topi. Kõige tüütum kogu shoppamise juures on lahtiriietumine. Tõmbasin vist kampsikut oma 20 korda üle pea ja tagasi...

Pärast hotellis kosumist suundume õhtusesse sadamasse. See pidavat olema pidude rajoon. Eks meil, kui „tantsulaagri“ osalejatel on ikka väike huvi ka jalga keerutada. Sätime küll ennast üsna hilja teele, aga oleme ikkagi liiga vara kohal. Enamus kohti avatakse südaööl või isegi hiljem. Tuiame niisama ringi ja imetleme jahte, kuni satume restoranide piirkonda. Ühes kohas ei suuda enam vastu panna. Meie nina ees on suur lett peaaegu veel elusate mereandidega ning loomulikult sirutub meie poole ka hiiglaslik kuivatatud seakoot, mille küljest tapaseks liha nülitakse. Alguses on plaan võike šnaps teha. Siis aga juba tekivad uued plaanid. V tellib kuus hiiglaslikku austrit, P läheb mereandide leti äärde ja näitab näpuga, keda me sööma hakkame. Kelner veab ära mitu vaagnatäit kergelt liigutavaid krevette, vähke, krabisid ja kalmaare. Varsti ilmuvad need isuäratavas kuues meie nina ette. Enne seda toodi lauale tangid ja heegelnõela sarnane vidin, mis pärast selgus, on vähiliha koukimiseks. Enne kui me sööma hakkame, teen siiski valjuhäälselt selgeks, et mina ei söö suutäitki nendepoolt pakutavast toidust. Asi nimelt selles, et meie seltskonnal on senini tavaks olnud kogu summa võrdselt kõigi peale laiali jagada. Kui ma aga nägin juba austreid, siis hakkasid eurod mu silmade ees ringi tiirlema ning ma tellisin omale eraldi kausikese rannakarpe. Loomulikult mind ei mõistetud esiotsa ja vaadati suurte vasikasilmadega, aga elu on juba kord ebaõiglane. Nad topivad ikkagi ka minu taldrikule delikatesse ja ütlevad, et ärgu ma muretsegu. Ja siis saabus arve... Kümme inimest suudab teha 700 EURise arve! Ei suuda mina hambaarstide, restorani –ja mööblifirma omanikega võistelda. Igatahes tuleb restoraniomanik ise meid kättpidi tervitama ja laseb meile tuua kaks pudelit kohalikku jooki lauale. See näeb välja neoonkollane ja maitseb nagu suhkruga magustatud puskar. Mu kaaslased ristivad selle kiirelt rivanooliks ja lasevad vastikul lurril hea maitsta. Seltskond muutub järjest lõbusamaks ja lõbusamaks, sest eks vastavalt alla joodud vein ja viin hakkavad ju ka lõppude lõpuks mõjuma.

Edasi suundume selleks ajaks juba avatud tantsukohtade poole. Tantsukohti on seal järjest, nagu väikesed kuudid üksteise küljes. Ühe kuudi ees peatab meid kohalik näitsik ja ütleb, et astuge siia sisse, me teeme teile tasuta dringid. Loomulikult ei lase me seda endale kaks korda öelda ja juba olemegi diskoteegis jalga keerutamas ning koksi luristamas. Seal on ka kohalikud postitantsijad. Nad on lühikesed ja paksud ja kohutavalt igavlevate nägudega. Kõigutavad end veidi sinna ja tänna ja ootavad ilmselgelt hommiku saabumist. Paar tantsu hiljem suundume järgmisse kohta ja selleks on salsaklubi. Keegi peale minu ei mäleta enam isegi mitte salsa põhisammu. Mõned paarid üritavad sambat vedrutada, aga kuna ei lähe hästi takti, siis löövad käega ja lähevad õue istuma. Mõni tund õues tiksumist ja väsimus hakkabki juba maad võtma. Esimene paar meist ongi salaja vahepeal ära haihtunud. Kui taksosse istume, hakkab mehiselt vihma sadama. Jätkub punkripidu Ma&Me toas.