Eluveidrused

Mu kolleeg kutsub mind suhteliselt ootamatult teatrisse. Mitte see pole ootamatu, et kolleeg mind kutsub, vaid pigem ajaline faktor et eile kutsub ja täna peab minema. Või noh, tegelt ei pea, eks ma ise ikka tahan ka.

Tegu on Linnateatri tükiga Homme näeme, mis pidada olema Hecuba pärast järg. Ma pole toda esimest osa näinud ja Homme näeme tüki juures on suhteliselt sürr etenduse kirjeldus, aga Linnateater ja Võigemast on kindlad märgid, et võiks vaatama minna küll.

Etenduse edenedes selgub, et tegu on pildikestega meie endi elust, lihstalt mahlakamas võtmes. Kuidas kaks klassivenda, kes pole pärast kooli lõpetamist näinud, tänaval kogemata kohtuvad. Kuidas neil millestki rääkida ei ole, aga samas millestki rääkima peab ja hakkavad tüütuid fraase pritsima: nojaaa, töö tegi ahvist inimese ja kes ei tööta, see ei söö. Lisaks kui teed tööd, tuleb ka armastus. Seejärel võetakse ette perepildid otse mobiilist ning kohustuslikud reisipildid. Türgi oli? Oli! Egiptus oli? Oli! Mallorca oli? Oli! Ja seejärel tuleb loomulikult geniaalne mõte, et tegelikult võiks ju mõni õhtu kokku saada. Aga sama ootamatult meenub mõlemile, et tegelikult ei sobi ükski õhtu. Ah, mis seal ikka- helistame! No kas pole tuttav?

Või siis mees, kes on omale hiljuti ostnud unistuste jope, kiiskav-valge. Sellega linnavahel jalutades õnnestub tal hajameelselt suure auto alla jääda. Auto sõidab nii mehest kui tema kiiskav-valgest jopest üle ja jätab sinna ohtrad õlised jäljed. Mehe abikaasa on pleki pärast täiesti endast väljas, sest see plekk ei tule mitte millegagi välja. Ja kust tuleb üks täiskasvanud mees üleüldse mõttele osta endale nii ebapraktiline asi nagu valge jope. Kellele ta tahab siis nüüd silma jääda ja üleüldse, asi ei ole jopes, asi on suhtumises! Nii väga, kui ka mees soovis sõna sekka öelda, et ta jäi auto alla, tal see kuidagi ei õnnestu. Naisel jätkub lakkamatut hala vähemalt 10 minutiks. No kas pole tuttav?

Või siis kui on tulemas grillipidu. Naine juba kokkab kodus, kui mees saabub tuttuue grillimasinaga. Järgneb grilli kokkupanek. Päris kokkupanekuks seda siiski nimetada ei saa, sest tõele au andes kokku see ei saanudki. Küll aga saab mees kogu protsessi vältel mõlemad käed ja tagumiku katki ning plaasterdatud. Kui mees ööpimeduses vihast sinisena kogu kupatuse hõbedase teibiga kokku rullib, on naine juba lõbusad külalised magama saatnud. No kas pole tuttav?

Need on kõigest mõned stseenid. Etendusele on valtud ka suurepärane muusika. Kõige ootamatumates kohtades hakkas mängima kõige ootamatum muusika, mida sa sel hetkel oskad loota. Väga lahe etendus. Nüüd peaks Hecuba pärast ka üle vaatama.

# posted by Alemana @ 12:35