Eluveidrused

Ärkan suurte vaevustega hommikul vara, et end kolimiseks tööle vedada. Õnneks saabub päästev sõnum, et ma võin vaba päeva võtta, kuna kolijaid on piisavalt. Magan rahulikult edasi. Paari tunni pärast helistab ülemus ja uurib, kuidas pidu lõppes. Kirjeldan talle värvikalt mõningaid detaile. Kogu oma viisakust kokku võttes teatab ülemus, et ta näeb jah, et hirmus pidu on toimunud. Saan hetkeks südari. Selge, köök on sassis...Luban end jalule ajada ning tööle vedada.

Võtan algatuseks peavalutableti. Kuidagi veider tunne on. See Ukraina läbi piima aetud viin ei ole ikka vist päris OK, mida eile tarbitud sai. Vedelen veidi, kuni tervis tõusta lubab ja sõidan tööle. Õnneks politseid liikumas näha ei ole.

Minu ees avaneb kohutav vaatepilt. Mõni meeter enne kööki tervitavad mind kleepjad amööbsed ringid põrandal. Pilku tõstes näen, nagu oleks köögist sõda üle käinud ja nii, et enamus asju on ümber aetud. Õhus hõljub veider lebra. Kas tõesti ka mina viibisin eile sellel peol...? Üritan kuidagi kööki siseneda, aga järjest suurenevate kleepjate loikude tõttu on see suhteliselt vaevarikas. Algatuseks tõmban kogu laual leiduva ühe ropsuga prügikotti. Pesen nõud ja asun siis põranda kallale. Oleks ma seda osanud ette näha, et ma kord pohmakaga pea alaspidi kleepuvat laga köögipõrandalt kokku korjama pean...Ütleme nii, et minu elus on olnud meeldivamaid laupäeva hommikuid.

Üks kolleeg, kellel kontorisse asja on ja kes ka eile Ukraina piima-viina jõi, küsib minu tervise kohta ning kurdab enda oma üle. Teine tõestus, et seda viina ma enam ei joo.

Juhatan veidi uues kontoris vägesid ja lähen seejärel sõbrannaga piknikule, jalutama ning shoppama. Õhtul saan ka kolmanda tõestuse Ukraina viina kõlbmatuse kohta. Ühel kolleegil ei ole veel hilisõhtuni tervis üldse mitte korras. Enda sünnipäevale ostan raudselt Eesti korralikku viina.

Täna algavad siis kurikuulsad talvepäevad.
Pooled sõidavad bussiga kohale, pooled oma autodega. Buss raputab kohutavalt, eriti rataste kohal. Pärast mõnda koksi ei olnud raputamine heaolutundele enam kõige meeldivam ja ma ei suutnud kohalejõudmist kuidagi ära oodata. Lisaks pidid mehed, kes õlut tarbisid, ilmselt mõned korrad rohkem peatusi nõudma kui tavaliselt. Kohati tundub, et Eesti on ikka suur.
Jõuame kohale pimedas. Meie ees väljub veega kaetud muru, kus on kohati mõned pikad lumetriibud. Sumpame igaüks läbi löga oma majutuskohta. Mina kontrollin olukorda, uurin kas kõik mutrid kellavärgis õigetpidi jooksevad ja talvepäevad õige hoo saavad. Kõige hullem on, et lubasin asendada ühte inimest grupitantsus, kes talvepäevadele ei tulnud. Sinnajõudes on mul selge vaid pool tantsu. Õpime kiiresti koos teise asendajaga nurga taga selgeks ka teise poole tantsust. Algab pidu. Sööme, joome, tantsime. Siis juba esinemegi. Õnneks on nii vähe ruumi, et saan ennast vaid poolkõverate jäsemetega liigutada. Peaasi, et õiges suunas. Kolleegidele meeldis tants nii väga, et plaksutasid korduse välja. Torisen omaette. Olin ju just hinge kinni pidades asjaga lõpuni jõudnud. Egas midagi, lasen ennast teist korda supi sisse vedada. See asi ühel pool, saan ennast lõdvaks lasta ja lihtsalt pidu nautida. Õhtujuhid panevad meid võistlema. Valitakse välja neli naist, kes peavad omakorda leidma endale neli meessoost kaaslast, keda nad väga hästi ei tunne. Aiman halba ja valin võimalikult endamõõtu kaaslase. Meestele antakse kummimusid ja kästakse see nii jalge vahele panna, et vars eespool, kummiosa tagapool. Naistele antakse wc-paberi rulli, mis kästakse ka jalge vahele panna. Stardipaugu peale peavad mehed jooksma naisteni ja oma varre suunama wc paberi rulli sisse. Mina ja mu kaaslane võidame! Õige valik. Kell kaks lõpeb ametlik pidu. Mitteametlik jätkub ühes mökkis edasi. Magama saab napilt veel pimedas.
Hommikul kell kümme on hommikusöök ja seejärel algavad võistlused. Algatuseks palutakse kõigil ühte viirgu võtta. Mina keeldun seekord lühikeste rivis taga otsas seismast ja jalutan reipalt kahe võluva peaaegu kõige pikema meeskolleegi vahele seisma. See oli strateegiline viga. Punkt 1-teatavasti ei saa kõrvuti seisvad inimesed kunagi ühte võitskonda. Punkt 2- minu võistkonnas oli üks mees vähem, kuna selgus, et mehed pidid eespool seisma ja naised tagapool. Mind loeti kui meest…Neli võistkonda jagati seikluskoolitusele nii, et kõik tegid ühel ajal erinevaid asju, kuid kõik aktiviteedid tuli läbida. Päästeti alpinisti (arvake, kes oli alpinist), liueldi ämblikuvõrgust läbi (arvake, kes tõsteti kõige kõrgemast august läbi), püksikummiga tassiti ämbreid, punuti mitmemeetriste paeltega patsi ning treeniti mälu. Vaatamata alt ja pealt pritsivale ning sadavale, pidas enamus võiduka lõpuni vastu. Pärast lõunasööki kadusid väsinumad magama, reipamad jätkasid võistkonna nimel. Toimus viktoriin, kus muuhulgas pidi teadma Eestis ainukest vaiguta okaspuud, mis on krematofoobia, kes võitis jalgpalli esimese MMi ja kuidas nimetatakse teisiti merekilpkonna. Vahepeal tehti ka kaks talvist aktiviteeti. Algatuseks võistkondlik laskesuusatamine, kus ühel paaril suusal suusatas läbi muda ja vee viis võistkonnaliiget ning vahepunktis visati nooltega katki õhupallid. See oli minu lemmik. Vist seepärast, et meie võistkond oli pea ainus, kes püsti jäi. Teiseks teatekelgutamine kohas, kus juhtus olema kõige rohkem lund kogu platsil. Oli ka võistlus, kus võistkonnale pandi pähe pimendavad prillid ja üks pidi kogu võistkonna takistustest kõrvale juhtima. Selle mäng käigus, said inimesed ilmselt kõige rohkem mudaseks. Seejärel tuli pehmest plastmassist vaibaklopperiga virutada tabureti alt tennispall mõni meeter eemal seisvasse miniatuursesse väravasse ja lennutada paberist taldrikuid punktijoonte vahele. Õhtul jagati auhindu, milleks oli Lõuna-Eesti viin ehk kohalik 63° puskar. Õnnitleti firmajuhti sünnipäeva puhul, kellele kingiti kruus, millele olid kirjutatud omadussõnad, mis kaastöötajad juhi iseloomustamiseks öelnud olid. Mängiti taas kelmikas mäng. Kaks meest pandi seljad teineteise poole nöör kahe jala vahelt läbi seisma nii, et nööri otsad rippusid. Mõni meeter võistlejast eespool oli kruus veega. Mängu iva oli nööri ots märjaks saada. Oi neid seksistlikke kommentaare…Võitja viskas ennast kruusi otsa lihtsalt kõhuli maha. Hea taktika. Õhtu edenedes lauldi karaoket ja tantsiti. Seekord lõppes pidu kell kolm ja jätkus taas samas mökkis. Seekord lärmakamalt ja põnevamalt. Kommentaare jagub kauaks. Magama sai valges. Uni oli väga katkendlik, sest ükshaaval soojas üles ärganud kärbsed kolistasid ja põristasid järelejätmatult vastu akent.
Poolest laupäevast hakkas vaikselt lörtsi sadama ja pühapäeva hommik tervitas meid valusalt kiiskava lume ning sooja päikesega. Kui ilm talvepäevadeks kohane, pidime meie tagasi sõitma hakkama.
Pärast kõike seda sõidan Sauele tundi andma. Kõige hullemini ei läinudki. Ainult ühe korra ajasin kõik segi. Häälega ka just kiita polnud, aga sai hakkama.

Olen juba sügisest saadik organiseerinud firma talvepäevi. Kuigi sai varakult alustatud, oli talus, kuhu me minna soovime, ainus vaba nädalavahetus vaid see, mis nüüd tuleb. Nüüdseks on talvest kevad saanud ja ilmselt ootab meid ees mudaväli koos kõigi sinna juurde kuuluvate rõõmudega.

Kui üritus paigas, peab endale mõtlema hakkama. Kuna mina teatavasti ei spordi, olen endale hankinud vaid dressid, millega suvepäevadel vedeleda ja paar korda aastas kogemata trenni sattuda. Ülejäänud soetatud riietega kõlbab käia tööl ja diskol. Jalanõude osas on veel halvem seis. Jalatsiriiulil on kümmet sorti kontse ja kahed madalad talvesaapad, millest ühed on vett mittepidavad. Algselt plaanisingi ühtedega viimastest minna, kuid nüüd, plusskraadide juures, hakkab nendega ilmselgelt palav. Tossudega ka ei passi minna, sest muda ronib pealt ja küljelt sisse. Järelikult on vaja minna šoppama. Jalutan läbi mitmed jalatsi -ja spordipoed. Pean ütlema, et kuigi mõnede matkasaabaste juurde on kirjutatud M ja N, ei tee mina vahet, kumbad need rohkem maskuliinsemad või kumbad feminiinsemad on. Ühed koledad kõik. Lisaks kõigele maksavad need üüratult palju, eriti arvestades tulevast kandmiskoefitsenti. Olen juba peaagu projektist loobunud, kui äkitsi märkan lasteriiulil odavaid kaunu. Võtan jalast oma kõrge sääre ja kontsadega saapad ning libistan sukkadega kaunistatud jalad tanksaabastesse. Tundub mõnus, näib kole. Odav. Ostan ära.

Õhtul on saun, kuid seekord teistmoodi ja teisel põhjusel. Mu sõbranna, kes töötab ajakirjas, kirjutas meie saunaklubist loo ja nüüd oli vaja teha illustreeriv foto. Teeme algatuseks mõned julgustuskoksid ja siis juba tulebki fotograaf, kes lausub tervituseks: „Noh, võtke nüüd paljaks!” Egas midagi, käsk on vanem kui meie. Paneme saunalinad ümber ja ronime tapvalt kuumale lavale. Uks tuleb lahti jätta, muidu läheb fotoaparaadi objektiiv uduseks. Meie edvistame, fotograaf klõpsib ja valmis nad ongi. Varsti oleme kuulsad. Pärast manustame veini, mätsime endid erinevate ilutoodetega, käime saunas ja meenutame vanud häid aegu.

Kui koju jõuan, käib naabritel pidu. Tavaline. Vaatan ennast parasjagu peeglist ja otsustan, et peaks tukka lühemaks lõikama, kui pidulised koridoris vastu minu puudekappi löövad ja vihast ning valju häält teevad. Veendun algatuseks läbi uksesilma, kas mölisema hakata on ohutu. Kuna veinise hundi rind on rasvane paiskan ukse vahelt õhku mõned laused, kus sisalduvad sõnad „vaikust” ja „politsei”. Tavaline. Õnneks olin hambad just ära pesnud. Vastasel juhul oleks pidulised ilmselt itsitama hakanud, kui minu veinisiniseid hambaid välkumas näinud oleks. Seejärel lõikangi veidi tukka. Hommikul hindan, kuidas lõikus välja kukkus. Seejärel sätin ennast mugavalt voodisse külitama. Kell läheneb ühele. Äkki koputatakse tungivalt mu uksele. Ajan end porisedes jalule ja lähen külalist vastu võtma. Naabritüdruk ultab minu nimele saabunud ajakirja. Nähes minu grimassi lubab ta peo vaiksemat edaspidist kulgu. Ronin voodisse tagasi ja juurdlen, miks peaks ajakirja just öösel kell üks edasi andma. Ei pea kaua ootama, kui toimub uus rünnak koridori. Ühel hetkel käib masendav kolin ja vihane mina lendab koridori. Minu ees avaneb inimtühi koridor ning avatud aknad. Neid aknaid üldjuhul ei avata, sest need kukuvad sel juhul eest ära. Sulgen akna ning trambin naabri uksele ja teatan, et akent ei tohi avada. Naabritüdruk vaatab mind suurte silmadega ja küsib: „Kas ta hüppaski või?” Selgus, et üks piduline oli lahkunud läbi teise korruse akna…Enam ei ole tavaline.

Sõidan nädalvahetuseks Pärnusse pinginaabri sünnipäevale. Shoppan talle eelnevalt Pilgrimist kõrvarõngad kingituseks. Külastasingi Narva mnt uut pood esmakordselt. Pean ütlema, et kui Pilgrim alles Eestisse tuli, meeldisid need tooted mulle rohkem. Kõik need lilled hakkavad pika peale ära tüütama. Neile on vist uut disainerit vaja.

Magan pool sünnipäevajärgsest päevast maha ja otsustan pärastlõunal shoppama minna. Taas kord suutsin ma ära unustada, et see on väikelinn, kus poed suletakse laupäeval kl 15 ja pühapäeval ei avata üldse. Tüng! Mul on ikkagi hea meel, et ma enam seal ei ela. Õnneks paar suuremat keskust on siiski avatud ja saan endale mõned tujutõstvad elemendid soetada. Õhtul otsustab ema minu sünnipäeva kingituse kätte anda, kuna ma ilmselt enne sünnipäeva enam koju ei satu. Ja volaa, siin ta on – kohver! Suurepärane idee ja ajastus. Sellepärast ta helistas mulle juba veebruaris ja ütles, et kui ma midagi ostma hakkan, pean enne talle ütlema, muidu läheb kingitus topelt.

Pühapäeva hommikul ärkan üles imeliku heli peale. Keegi kraabib lund kokku?! Ei mäletagi, millal viimati lund sadas. Vaatan õue. Naabrimees harjab autot lumest puhtaks. Minu auto seisab, nagu oleks selle kohal hiiglaslik lumevari olnud. Kübetki lund ei ole peal. Ei oska unise peaga mingit asist seletust ka välja mõelda. Istun autosse ja sõidame klassiõega kokkutuleku kohta üle kaema. Poolel teel helistab ema ja küsib, et kuidas oli puhtasse autosse istuda. Mu eakas ema oli hommikul vara enne tööle minekut võtnud kätte ja mu auto puhtaks pühkinud, vähe sellest, ka puhtaks pesnud! Ta arvas, et ma magan nagunii viimse minutini ja siis jään hiljaks, kui veel autot ka puhastama hakkan. Olen sõnatu ja tunnen piinlikkust. Ma ei osanud ju ette näha, et ta sellist trikki ette võtma hakkab.

Kokkutuleku koht on sobilik. Samas näen ka seda, mida solaariumi ülekülastus ühe naisega teha võib. Koha perenaisele on paigaldatud afropatsid, pikad tumepunased küüned, ta nahk on kollane ja nägu kortsus. Peab tunnistama, et üsna hirmus hakkas. Kontrollisin pärast kiirelt autopeeglist enda nahavärvi. On ilusam. Veel.

Täna otsustan ära oma teise eriti tähtsa sündmuse toimumise sel aastal ja maksan ära lennupiletid Ateenasse. Sellest saab minu peaaegu esimene turistireis, kui Iiri külastus, Norras autodega matk ja muidu Stockholmis ja Helsingis töllerdamised välja jätta. Seega ootab Ateena mai teises pooles kahte vallatut eestlannat ning üht lätlannat.

Minu esimeseks ülesandeks on osta korralik kohver. Pole isegi seda endale veel soetanud, kuna mu reisimise tihedus on peaaegu negatiivne. Edasi pean mõtlema, kuhu auto selleks ajaks varjule jätta. Muid üldisi probleeme esialgu ei meenugi. See, mis me kohapeal tegema hakkame, selgub ajapikku. Peaasi, et sinna saab.

Lähen keskkooli aegse pinginaabriga välja pläägutama. Kuna otsustasime eelnevalt, et võiks ka mõned punaveinid manustada, jätan oma hõbenoole koju puhkama. Väljas sajab vastikult vihma ja ma ei suuda ennast kuidagi bussile vedada. Soeng läheb märjaks ja inetuks ning autod pritsivad. Tellin takso. Uskumatu, kui kiiresti suudab auto ennast hädavajalikuks muuta. Pealegi lõppes mu ID pilet kuu alguses. Taksojuht räägib mulle algatuseks loo sellest, kuidas ta kunagi ühe kliendi samasse kohta viis, kuid vaidles temaga, et sellise nimega kohta enam ei eksisteeri. Vanasti oli selle koha peal lihtsalt raamatupood ja nüüd on samanimeline pubi. Häda selle pika mäluga.

Pinginaaber on just täna kaitsnud oma diplomitöö ja teinud seda temale omaselt ülihästi. Sööme hiiglaskikud portsud, kuna poolt portsu ei ole võimalik tellida ja ägiseme kõrvale vanaaja meenutusi ning uuemaid uudiseid. Kuigi selles osas suitsetada ei tohi, kus meie istume, on õhus siiski nii palju suitsu, et läätsedega kaetud silmad kuivavad meeletult ja ei lase elada. Ilmselt teen enesele teadmata pingibaarile veidraid grimasse, et mugavam tunne oleks ja silmad niiskemaks saaks.Pärast kohtumist lippan siiski bussile. Poolel teel tuleb meelde, et sõidan jänest, aga polnud mõtet enam rabelema ka hakata. Sõidan õigesse peatusesse välja. Teel bussipeatusest koju möödub minust üks eest kapotilt taha kapotile tõmmatud kahe valge laia triibuga sportauto ning jääb teeääres seisma. Sellest väljub suhteliselt minuealine mees ja hõikab: „Hei neiu, kuhu minek? Kui ma ei reageeri, küsib sama vene keeles ja kui ma ka siis ei reageeri, teatab ta mulle, et ma olen ülbik. Huvitav, mida mehed sellise käitumise ajal mõtlevad? Näiteks, et kõik naised peavad tema esimese hõike peale erutusest lödide põlvedega nende ette maha kukkuma või?

Viin oma auto esimesse remonti. Vahetatakse välja kõik katkised võõrsõnadega tähistatavad vidinad. Ühtlasi peatatakse ka õlileke, mis muudmoodi tunda ei anna, kui järsul pidurdamisel tekkiva õli kärssamise haisuna. Eelvaate põhjal arvati, et pean remondi eest umbes 10 000kr välja käima.

Minu kartused flirtivate õliste meeste osas ei saa seekord kinnitust. Ilmselt blokeerib selle mu kolleeg, kes neile püsikliendiks on. Omaette elamus on remondimehe kõnepruuk, kes kasutab sidesõnaks „kedima” ehk ilmselt siis lühendit sõnast „kuradima”. Eriti tore oli jälgida venelastest müüjate nägusid, kui remondimees seletas neile värvikalt rohkete „kedimatega”, mis jupid vaja välja vahetada oleks.

Kui ma õhtul veidi enne kella poolt ühtteist koju jõuan, seisab remonditud auto nõiaväel mu maja ees ja ootab mind. Lisaks kõigele langeb mulle sülle 6000kr, sest remont läks kõigest 4000kr maksma. Lust ja lillepidu! Kasutan „võidetud raha” ära oma Ateena reisi põnevamaks muutmisel, mis mais ootel on.