Eluveidrused

Arst tunnistas mind ametlikult vanaks. Mul on sama haigus, mis mu emal, kes saab järgmisel aastal 75. Brošüüris, mille arst mulle kaasa annab on juttu, et haigusjuhtumeid on tuvastatud alates 45.aastast ja on hüppeliigestes ebatavaline. Huvitav, kas ma olen UFO?

Niisiis on mul ka edvistada peene nimega kroonilise kutsehaigusega, millest pole kunagi paranetud ning täpset meetodit haiguse arengu aeglustamiseks ei ole - osteoartroos ehk moondav liigesepõletik või liigesekõhre enneaegset vananemine. Teate ju küll neid kõveraid ja muhklikke vanaemade sõrmi?!

Uurisin netist kõikvõimalikku infot ja jagan seda ka teiega, sest selgub, et seda haigust põeb 10-20% elanikkonnast. Seda siiski peamiselt üle 60 aastased. Ehk et kui teil veel seda haigust pole, siis pole viga, varsti on. Osteoartroos kuulub inimkonna vanimate haiguste hulka ja seda on leitud juba kiviaja inimeste skelettides. Samas pole tekkepõhjused siiani lõpuni teada. Teadlased on teinud kindlaks siiski haigestumise riski suurendavad tegurid. Tähtsaim neist on vananemine. Sellele lisandub, kui perekonnas on OA-d varem esinenud, ning rasvumine, biomehaanilised hälbed, mis suurendavad rõhku liigesepindadele, ja tõsised vigastused ning teatud korduvad liigutused: näit sagedane põlve painutamine ja tõstmine. Kehv toitumine võib samuti mängida oma osa. Enamikel juhtudel algab deformeeriv osteoartroos aeglselt ja märkamatult. Tavaliselt ei osata määrata haiguse algust. Liikumisel tekib kerge krudin ja valulikkus. Valu tekib harilikult liigese koormamisel ning kaob rahuolekus. Valu on iseloomult tuim ja ägeneb päeva teisel poolel. Hommikuti tuntakse ennast paremini. Esinevad nn. stardivalud liikuma hakkamisel.

Haigestunud liiges moondub aeglaselt. Haigestuvad sageli naised, kes on menopausis.Haigus saab alguse liigesekõhrel, siledal ja libiseval koel, mis katab liigeseid moodustavaid luuotsi. Terve kõhr tagab liigese libeda ja valutu liikumise, kuid OA puhul tekivad keemilised ja ehituslikud muutused, mis viivad kõhre järkjärgulise kulumiseni. Osteoartroos on kõige sagedasem krooniline liigesehaigus täiskasvanutel moodustades 60-70% kõikidest reumaatilise haiguse juhtudest olles peamiseks invaliidistumise põhjuseks liigesehaiguste seas.Hiline haiguse avastamine ja arsti poole pöördumine võivad viia liigesefunktsiooni tugeva häirumiseni, isegi invaliidistumiseni. Õigeaegse ravi korral on prognoos hea. Riskifaktoriteks peetakse pärilikkust, ülekaalulisust, rasket füüsilist tööd, ülekoormust, sportlasi, kes koormavad põlve ja puusaliigeseid. Haigusnähtudest on esikohal valu, mis on küllaltki kapriisse loomuga.Valu tugevust ei saa täpselt ennustada, sest selle põhjused pole lõpuni selged, kuna kõhres endas närvilõpmed puuduvad. Nagu haigus ise, areneb ka valu vähehaaval. See võib jääda mõõdukaks või kasvada nii tugevaks, et haige kaotab tegutsemisvõime. Enamikul juhtudel suureneb valu füüsilise aktiivsuse puhul ja leeveneb puhkamise ajal. Teine sümptom on jäikus. Hommikune liigesejäikus on tavaline, kuid enamasti taandub see 20 minutiga.Vigastuse ümber olevad lihased tőmbuvad kramplikult kokku, püüdes piirata haige liigese liikuvust. Kőhrede omavaheline hőőrdumine suureneb veelgi - on vallandunud degeneratiivne protsess. Samaaegselt liigeskőhre keskosa kulumisega hakkavad selle servad liigespilu suunas kasvama ja luustuma. Moodustuvad luulised jätked, mida nimetatakse osteofüütideks (luukasvised). Vaatamata sellele võib ravi leevendada vaevusi ja säilitada liikumisvõime. Ravimid: valu vähendamiseks või kaotamiseks ja funktsiooni parandamiseks võivad arstid osteoartroosihaigele kirjutada välja ravimeid:- haiguse kulgu mõjutavad preparaadid (nt glükoosamiin, kondroitiinsulfaat, hüaluroonhape)- ravimid, mis vaigistavad valu.Valude ja liigeste turse puhul on soovitav füsioteraapia. Deformeeriva osteoartroosi ravis on olulisel kohal massaž ja liigeseid säästev võimlemine lihaskonna tugevdamiseks, eriti on soovitatav sanatoorne ravi. Võib kasutada parafiiniga mähiseid. Kaugele arenenud osteoartroosi puhul teostatakse ortopeedilisi operatsioone - endoproteesimist (kunstliigeste paigaldamine).

Kuna mul on olemas valud, luukasvised ja osaline jäikus, siis ilmselt on mul tõepoolest just see haigus. Ei saa salata, mul on mõned küsimused:

1. mis saab minu tantsimisest? Just nüüd, kui olen oma grupid kenasti käima saanud..

2. mis saab minust 20 aasta pärast?

Raviks määrati süüa pool aastat järjest toidulisandit Glucadol'i. Kui arst kuulis, et olen kunagi põdenud rahhiiti, ütles ta, et loomulikult, liigesed ongi siis ju nõrgemad. Lisaks soovitas ta teha jalalaba diagnostika, et oma jalatsitesse toestavaid sisetaldu osta. Ilmselt mu enda leitud valuvaigistavad geelplaastrid on ka jätkuvalt abiks.

Hommikul esimese asjana helistab mulle autofriigist sõber, kes on teel tööle ja valmis abi pakkuma, kui peaks vaja olema. Panen end kiirelt riidesse ja jooksen pesemisest märgade juustega õue proovima. Käima läks!

Tööpäev ja tantsuhooaeg lõppeb kl 22.00. Jõuan auto juurde. See käitub kuidagi imelikult. Signalisatsioon ei taha maha tulla ehk et ei käi piiksu ja lukk ei hüppa lahti. Vaatan, et signalisatsiooni punane lambike ei plingi ja keeran luku võtmega lahti. Uks tuleb kuidagi veidralt kinni, kui sees istun. Nagu oleks midagi ukse vahel. Tulen autost välja, käin tiiru ümber auto- vandaalitsemise märke ei ole. Esimene mõte on, et keegi tegi signaga midagi, püüdis sisse muukida, aga ei õnnestunud. Äkki avastan, et olen jätnud tulede lüliti 2mm enne nulli seisma. Selge- aku on tühi. Aga miks see uks ikkagi nii veider on. Saadan oma autofriigist sõbrale sõnumi. Tema on mu auto hingeeluga kõige enam kursis. Kuna vastsut kohe ei tule, helistan järgmisele tehikaga hästi läbi saavale sõbrale. Ta on kahjuks linnast väljas. Juba helistab tagasi mu autofriigist sõber. Räägin oma mure ära. Selgub, et kõik on seotud akuga. Mu küljeakendel ei ole raami ja kui uks kinni tõmmata, siis aken läheb korraks allapoole ja tuleb uuesti üles tagasi. Nüüd aga ta ei liigu ja seetõttu ka siis käib uks veidralt kinni. Helistan oma sõbranna mehele, et ega tal krokodille ei ole. Neid tal küll pole, aga ta arvab, et saab käima tõmmata ja sõidab mulle appi. Kui oleme konksu pagasnikust üles leidnud ja külge installeerinud tuleb mulle meelde, et mul on ju salalukk, mis põhimõtteliselt on massilüliti ja ilmselt käimavedamisest ei tule miskit tarka välja. Proovime siiski. Ei õnnestu. Sõidame lohisedes tanklasse, mis on mõnekümne meetri kaugusel parklast, kuhu mu auto ära suri. Sõbranna mees ostab krokodillid ja annab mu autole särtsu. Esiotsa läheb signa lolliks ja ei jää vait. Ehk et kogu särts läheb signa käitamisele. Lõpuks kuidagi õnnestub signa maha saada ja umbes 15 minuti pärast saan auto käima. Vahepeal tuleb üks rekkamees appi. Ütleb, et mul on kole vana aku ja pean uue ostma. Pealegi nii lahja aku bemarile üldse ei sobivatki. Praegu on kõige mõistlikum aku ööseks maha võtta ja laadima panna. Ütlen nukralt, et sellega ma küll hakkama ei saa. Rekkamees ütleb iseenesest mõistetavalt, et mees teeb ju. Pidin taaskord teatama, et vot meest ka ei ole. Rekkamees pakub siis lahkelt oma abi, et tal laev Soome läheb ka alles hommikul ja… Mul hakkab hirmus. Kangastuvad saate Saladused stseenid. Õnneks ma ei ole üksi ja kui auto käima saab, siis paneme kiirelt ajama, et rekkamees end mulle külge ei kleebiks. Sõidan õpetuse kohaselt 40km/h teise käiguga võimalikult kõrgete pööretega, et aku laeks. Oluline on umbes pool tundi sõita. Häda on selles, et mul saab kohe bensiin otsa. Aga bensiinijaamas peab auto välja suretama ja seda ma ei saa teha. Nii ma siis riskin- kas bensiin või aku. Sõidan 15 km kodukandis. Jätan auto raske südamega seisma. Arutan omaette, kas viitsin öösel tulla käitama või mitte. Ikka ei viitsi. Pealegi anti mulle krokodillid kaasa, et saaks naabrimehelt ”tuld” küsida kui vaja.

Mu Tallinna grupi paar meesliiget kuuluvad Ümralauda. Sellel ühingul on üle-Euroopaline kogunemine Helsingis. Selleks oli vaja selgeks õppida miski isetegevuskava. Noja minul ju varnast võtta neegritants (sõna neeger ei sisalda endas mingit varjundit minu tähenduses). Tegime mitmeid proove ja täna siis vaja sellega esineda.

Laevapiletid olid ostetud Nordic Jetlinele. Kogu transport ja majutus käristatakse mulle välja, sest mina lähen kaasa kui eesreas tantsija, kelle pealt maha viksida ja et oleks rohkem inimesi laval.

Mu hommikud on teatavasti väga pikaldased ja kell sai ootamatult palju ja jooksen nagu sõge mööda korterit ringi, et end valmis seada. Tegemist on ikkagi black tie üritusega. Umbes siis, kui mulle pidi järele tuldama, helistasid tulejad, et Jetline on katki ja ei välju. Jeerum, mis nüüd saab?! Niigi napilt jõuame kohale. Üritus toimub veidi Helsingist väljas ja sinna viib ühine transport. Kuidas me nüüd kohale jõuame? Kiirelt organiseeriti uued piletid tund hiljem väljuvale Tallinki laevale, mis on iseenesest hea, sest laev on suurem. Päris karm tuul on õues. Jõuame üsna napilt laevale, sest piletikassas jookseb arvutiprogramm kokku ja venitab aega. Algus on väga veider. Huvitav, mis edasi saab…

Otsustame laevas ennast riidesse panna ja kuna ma olen koos oma juuksuriga, saan ka ühtlasi kena soengu pähe. Meile helistatakse, et takso on vastu kutsutud ja ta teab täpselt, kuhu minema peab. Tõepoolest ootab elegantne must Audi A6 meile öeldud taksofirma nimega ja isegi mu juuksuri perekonnanimi on aknale kleebitud, kuid viimane täht on vale. Niisiis keeldub taksojuht meid peale võtmast, sest nimi ei klapi. Pealegi pole talle öeldud, et me tahaks hotellist läbi hüpata ja alles siis peopaika sõita. Teeme paar telefonikõnet ja saame taksojuhi pehmeks räägitud. Huh. Hüppame kiirelt hotellist läbi, paneme osa kodinaid maha (neegrikostüümid tuleb ju kaasa võtta) ja kütame edasi peopaika.

Meid viiakse villasse, mis näeb üsna luitunud välja. Nagu jutt oli, on osad daamid pikkades õhtutualettides, kõikidel kõrged kontsad. Pool pidu toimub õues, kus daamid kontsapidi kinni jäävad ja teerajale puistatud kiviklibul libastuvad ja isegi kukuvad. Tualett on õues puude vahel ja ilma veeta. Käsi saab pesta vaid wc vahele kompunnitud kraanikausis. Kuidas me endid pärast tantsu huvitav küll puhtaks peseme? Minu jaoks on aga õhtu nael selles, et peole ju võõraid lasta, järelikult pean ma olema kellegi kaaslanna. Mul on valida endast 11 aastat noorema mehe ja minust 11 aastat vanema mehe kasuks, kes on esimese isa. Kuna aga isa on hiljuti naist vahetanud ja uue lapsegi saanud ja eelviimast on üritustel juba promotid, peab valik jääma noorema kasuks. Eriti koomiline on asja juures see, et minu kleit ja poja lips ning ilu-taskurätt on täpselt ühte värvi. Noh, nagu peab ühel kenal paaril olema. Edasi käime terve õhtu käe alt kinni, püüame sügavalt silma vaadata ning vastata erinevatele küsimustele. Näiteks- kuidas te tuttavaks saite. Kõik komöödiafilmid jooksevad silme eest läbi. Alles poole peo pealt taipan, et ma olen ”oma mehe ja äiaga” peol.

Tants ise tuleb meil suurepäraselt välja. Oleme sihilikult viimased esinejad, et jõuaks sättida. On vaja soengu peale tõmmata parukas, panna selga suusatamise soe aluspesu (musta värvi muidugi), kätte mustad kindad, jalga mustad tossud ning puusade ümber niineseelik. Mina, kui beib-neeger lisan juustesse roosa lilleõie ning roosad pärlid. Näo võõpame peomeigi peale mustaks.Igatahes on pealtvaatajad naerust kõverad ja annavad meile igati mõista, et see oli üks tore ettevõtmine. Villas saab pidu südaööl läbi ja meid sõidutatakse linna tagasi. Eelpeatus on diskoteegi juures. Ma olen suhteliselt väsinud ja tahaks hirmsasti magama minna. Seda enam, et homme on mu kõikide tantsugruppide lõpetamise pidu. Kuid minu noor ja energiline kaaslane palub mu siiski diskole. Põhiargumendiks on- millal sa veel nii noore poisiga peole saad. See mõjus. Läksingi. Saame tasuta sisse Helsingi kõige peenemasse diskoteeki, kus kõik külastajad on peokleitides. Peo käigus tutvun lähemalt ka teiste Ümarlaua tegelastega. Kõige ägedamad tegelased on vaieldamatult Islandist. Neil jagub tantsulusti ning peent huumorit varaste hommikutundideni. On üks väheseid pidusid, kus saan tantsida 4-5 mehega korraga. Tavaliselt on ju alati vastupidi, üks mees ja kari naisi. Kell neli hommikul aetakse meid välja. Mehed shoppavad hot doge. Keegi kaval on oma putka üles löönud täpselt ööklubi kõrvale. Edasi tegeleme poolteist tundi takso saamisega. Ei ole just kõige soojem hommik, pealegi on päikesetõusul alati kõige külmem. Vahepeal kannavad islandlased mind kätel, kuna mul on iseenesest mõista 10 cm kontsad jalas ja seda juba 14 tundi järjest olnud. Lõpuks ometi saame takso. Ütleme hotelli nime. Taksojuht teatab, et tema küll ei tea, kus see asub, et kas me aadressi ei tea. Loomulikult me ei tea. Mis värk selle transpordiga siin Soomes on, ma ei saa aru?! Taksojuht on nii saamatu, et ei suuda isegi kuhugi helistada, et teada saada. Küll aga teadvat ta, kus asub sama keti teine hotell. Sõidame siis algatuseks sinna, saame sealt õige aadressi. Vihjame, et meie maal saame taksoga siis tasuta sõita, kui taksojuht ei tea aadressi. Päris tasuta me ei saa, kuid odavamalt küll. Hotellis tagasi sõidame pidulikult koos kaaslasega minu korrusele, sest me ju ”ööbime ühes toas”. Pärast hiilib kutt oma tuppa tagasi, kus ta koos isaga ööbima pidi. Kell kuus saan voodisse. Kell kaheksa pean ärkama, sest laev hakkab Eesti poole tagasi tulema. Muide, meie õige laev ei välju taas, aga seda öeldi meile õnneks juba õhtul ning me sätime tulema varasema laevaga. Kaks tundi und ja õhtul tööle…

Otsustan lõpuks külastada arsti oma valutavate kontide pärast. Tantsuhooaeg hakkab läbi saama ja kui ongi vaja operatsioonile minna, siis peab selle suvel ära tegema. Arst vaatab mind väga suurte silmadega. Ilmselt uuditoode ka tema jaoks. Räägin, et ei ole tantsinud oma elust vaid esimesed neli aastat ja armastan kanda kõrgeid kontsi. Seepeale soovitab arst mulle kohe- vähem tantsida! Olen sunnitud tõdema, et seda küll kahjuks juhtuda ei saa. Igatahes ei poolda arst operatsiooni (huh!) ja saadab mu röntgenisse. Käisin viimati röntgenis lapsepõlves, kui ma kopsudega pidevas hädas olin. Nüüd pandi mind alusele pikali ja kästi võtta erinevaid poose. Päris koomiline lugu, hea et aknakardinad ees on. Vastuse saan järgmisel kolmapäeval.

Koguneme Herrankukkaro klubiga Tallink spa saunas. Mõned küll puuduvad, aga siiski, tuumik on koos. Väga vahva on uuesti kokku saada.

Oleme tõsiselt üllatunud teenindustasemest. Esiteks ei oska vastuvõtu neiu mind juhendada mobiilse parkimise osas. Teiseks juhatati kõik algatuseks üles tunnisauna, kust meid uuesti alla aeti spa vastuvõttu et saada käepaelad. Mina olin suutnud oma spa kinkekaardi väga kindlasse kohta ära panna ja ei leidnud seda enam üles. Seega nõuti mult raha. Õnneks oli kellelgi meist Tallinki neiu telefoninumber ja asi aeti korda. Läksime uuesti üles sauna. Tellisime snäkke ja juua. Neiu teisel pool toru ei osanud mitte midagi öelda saada olevate veinide kohta. Kui asjad kohale toodi, oli arvel muu hulgas ka vesi, aga vett ennast ei olnud. Veinipudel toodi avamata ja avajat saunas ei ole. Pidime jälle helistama, et tuleks keegi punnivinnaga (küll on veider sõna).

Tunneme end hästi. Käime spas mulluvannis mulistamas ja kokteili luristamas ning mõnuleme erinevates saunades. Kui ära hakkame minema, läheme kõigepealt spa vastuvõttu ja anname tagasi oma käepaelad. Siis läheme hotelli vastuvõttu, et ära maksta on snäkid ja joogid. Sealt suunatakse meid edasi restorani, sest vaid sinna on võimalik maksta toitu. Küll on keeruline…

Olen registreeritud firmasisesele üle-Euroopalisele konverentsile, mis toimub Bratislavas. Kuna ma pole varem seal käinud, siis võtan ühe päeva puhkust ja lähen varem kohale linna nautima. Broneerin lennupiletid küll väikese kõhklusega, kuna vahemaandumisel on aega vaid 30 minutit, aga riskin siiski.

Vedelen varakult lennujaamas, nagu peab. See on ikka kohutavalt tüütu kogu selle reisimise juures. Joon head Eesti smuutit ja kiman veel paar minutit enne lennukisse mineku algust wc-sse, et jõuaks kenasti. Sellele järgnevad närvilised 40 minutit, mille jooksul ei toimu mitte midagi. Keegi ei teata ka midagi. Lihtsalt ootamine. Vähene, kuid siiski, kogemus käsib minna vaatama, ega pole väravaid vahetatud. Ei ole, kõik klapib, lihtsalt kell on liiga palju. Lõpuks ometi saab lennukisse. Esimese asjana küsin stjuardessilt, et ega me ometigi liiga hilja kohale ei jõua. Vastus on, et oh ei, üldsegi mitte. Istun siiski endiselt närviliselt oma kohale ja mõtlen võimalikke stsenaariume, mis võib juhtuda, kui jään järgmisest lennukist maha. Mul on kuidagi eriti palju ruumi, istun varuväljapääsu juures. Just, kui saan end tooli külge kinnitatud, tuleb toosama naeratav stjuardess ja palub mul ühe koljatiga kohad ära vahetada. Tüüpiline, alati pean mina igal pool augutäide või teiste vahel olema. Satun blondiini eestlanna kõrvale, kes lappab kaasaostetud ajakirju.

Õhkutõusmine on äärmiselt ebameeldiv. Piloot ei suuda kuidagi ära otsustada, millisel kõrgusel ta ikkagi lendama peaks. Kui meile pärast õhkutõusmist süüa pakutakse küsin stjuardessilt, et mis ta arvab, kas ma jõuan oma lennule. Ta ütleb, et uurib selle minu jaoks välja. Minu nabrinna on selleks ajaks oma ajakirju viis korda kotti toppinud ja siis uuesti välja võtnud ning kiiresti ja mõttevabalt lapanud. Mul on endalgi närvid läbi ja selline küünarnukiga tunnetetav ajuvaba käitumine ei mõju just kõige paremini. Kui ta oma toidumoona kätte saab, hammustab pirukat, vaatab seda enneolematu põlastusega ja seejärel otsivalt ringi, kuhu saaks ebameeldiva kraami ära panna. Pannes seejuures kolm korda lauakest toolileeni külge kinni ja võttes lahti. Seejärel üritab blond magada. Viie minuti pärast haarab taas oma ajakirjade järele. Kuna need on liialt õhukesed, saab järjekordne lappamine kiirelt läbi. Siis tõstab ajakirju paar korda niisama kotti ja kotist välja. Kui sodi tullakse kokku korjama, küsin uuesti, et kas on palun mulle infot. Vastatakse, et kapten kohe helistab. Mismõttes kohe?! Ma olen pool tundi juba oodanud. Kui blond siiski oma veerand tundi on maganud, ärkab ta üles ja haarab suure koti järele. Hoian heaga eemale, et vastu pead ei saaks. Sealt kraamub lagedale laptop. Esimese asjana proovib blond avada internetti. See tal muidugi ei õnnestu. Avab wordi dokumendi, kust paistab Eesti Vabariigi vapp- midagi tähtsat! Skrollib seda üles, alla, paneb kinni, avab uuesti, paneb kinni. Ohkab ja võtab lahti Solitare. Mina ootan jätkuvalt oma vastust. Ühtäkki hakkab lennuk maanduma. Piilun blondiini läpakat- 35 minutit on aega minu teise lennu väljumiseni. Kas ma tõesti jõuan? Ja kuhu jäi minu vastus?

Jooken nagu loom turvatsooni. Seal on kilomeetrine saba. Torman teistest ette, ise seletades miks. Miski seltskond keeldub mind ettepoole laskmast, sest ka nende lend läheb kohe. Teen kõikvõimaliku ja olen väravate juures 1 minut pärast lennuki õhkutõusmist. Maha jäin! Mulle antakse 200 CZK kupong valurahaks ja jäetakse pea viieks tunniks mittemidagi tegema, kuniks läheb järgmine lend Bratislavasse. Jõlgun alagtuseks teosammul läbi kõik poed. Seda on üsna keeruline teha, sest just hetk tagasi pidin jooksma hinge seest välja ja ühtäkki peab end üliaeglaselt liigutama. Kõik on maru kallis ja mõttetu. Leian söögikoha, mis aktsepteerib saadud kupongi. Vaatan välja mõnusa roa, kuhu juurde kirjutatud rahvuslik. See muidugi maksab 400 CZKd, aga loogiline ju on, et saan juurde maksta. Tshehhi raha mul küll loomulikult kaasas pole, aga kaardimakse on ju tänapäeval elementaarne. Vähemalt Eestis. Edasi selgub, et nad arveldavad vaid sularahas ja kupongi summa eest on võimalik saada kolm rooga. Valin välja kõrvitsa supi. See maitseb erakordselt halvasti. Lahkun poole supi pealt. Leian paar kohta, kus siiski saab kaardiga maksta, aga seda alates 300 CZKst. Masendav! Ometi on just Praha paljude lendude vahemaandumispaik ja tavaliselt ei ole selle maa raha inimestel kaasas, kus nad vaid paar tundi veedavad. Jään pidama ühte kohvikusse, kust tellin capucchino ja koogi. Kohv näeb väga hea välja, tõsiselt ilus vaht. Vahu all on hapu vesi, millest pole isegi mitte kohvi lõhnaga mööda käidud. Avastan kohvikust interneti punkti. Õnneks on see mulle tasuta, kuna ostsin kohvikust midagi. Istun tunnikese internetis ja blogin 26.aprilli sündmustest. Seepärast puuduvad seal täpitähed. Küll oleks ma võinud sinna kirjutada katusega e-sid ja muid imelikke asju. Muide, @ märki mul ei õnnestunudki üles leida, selle pidin internetist kopeerima. Maksan oma õnnetu arve, mis jäi siiski alla 300, kaardiga ja saan raske ohke osaliseks. Üleüldine teenindustase on nagu nõukogude ajal. Mitte ühtegi naeratust ja pealegi olen ma süüdi, et mul ei ole võõrast sularaha. Kogu kaardimakse võtab jube kaua aega, sest masin väljastab imelikult palju tshekke.

Siiski, siiski, lend Bratislavasse sujub ootamatult kenasti. Lennukil, mis on selline väike, nagu mudel, tervitab meid rõõmurullist pikk kena mees, kes peab äramahtumiseks veidi kookus seisma. Õhkutõusmine ja maandumine on eriti sujuv ja üldsegi ei raputa. Isegi pagasi saan kätte ja taksojuht on ka kena inimene ning viib õigesse kohta. Hotell on täiesti OK ja pealegi on minibaar tasuta. Ainus mure, et mind oli pandud suitsetajate tuppa ja kergelt on tunda konihaisu. Kui ma end lõpuks voodivalmis sean, läheb kõht ootamatult väga tühjaks. Ilmselt pinge langus. Otsin välja viimasel lennul pakutud soolakrõbuskite paki ja avan minibaarist saadava Slovakkia õlle. Ma tegelikult ei armasta õlut, aga see maitseb päris hea. Selline tummise järelmaitsega. Külmkapp suriseb juba valjult. Tõmban selle seinast ja magan nagu nott hommikuni, mil külastajad kolistama hakkavad.

Tartus Tantsuopetajate Liidu seminar ja ball. Kuna ma olin kaks paeva toolt ara (kus, kirjutan ehk hiljem) siis otsustan ballile mitte jaada ja tulen varem ara, et puhapaevaseks toopaevaks kenasti vormis olla. Kui Tallinnasse jouan, otsustan korra toolt labi lipsata et laptop votta ja emaile kiigata. Pargin auto esimesse vabasse kohta, mis on Olerexi tankla. Kontoris viskan kiire pilgu emailidele, vastan kiireloomulisematele ja hakkan asju pakkima. Siis heliseb mobiil ja ma teen kahte asja korraga-pakin ning seletan. Kui on pakitud, uritan kontorit koodi alla saada ja ei onnestu kuidagi. Lopetan kone hoone infolaua juures ja kusin papilt, kes ooseks toole on tulnud, et kas ta saaks kompuutrist jarele vaadata, kas kontor sai koodi alla. Papi vaatab mind ja pahandab, et miks ma koodi maha votsin, kui ta just pani selle koodi alla. Vastan vabandavalt, et ma ei teadnud, et koodiga on probleeme ja ma ei saa minna koodi all olevasse kontorisse, eks seepärast votsingi koodi maha. Edasi kempleme tukk aega, et siis see kood peale saaks. Papi teatab, et tal laheb selleks jalle pool tundi aega ja tal on muud ka vaja teha, kui koguaeg meie kontoriga tegeleda. Loomulikult, ta luges ju suvenenult lehte ja ei suuda isegi minuga vestelda ilma lehelt pilku tostmata. Vihastan mottetu vanamehe peale ja lahen uuesti ules, et vaadata, kas saan ise hakkama. Kontori ukse taga selgub, et olen lobisemise kaigus jatnud oma uksekaardi toolauale. Loen mottes kolmeni, rahunen, soidan liftiga alla tagasi infolaua juurde. Alles nuud laheb kemplemiseks lahti, mille kaigus selgub, et papi peab koodi peale panemiseks umbes kumme hiireklikki tegema. See on koik on nii halenaljakas, kuidas elust tudinenud papi ei viitsi tood teha ja arvuti on ilmselgelt liiga suur maailma ime tema jaoks. Lopuks siiski papi leebub labi vihapisarate ja paneb koodi peale. Jaan seda protsessi huviga vaatama ja kindlust saama, et papi lubaduse taidab. Ise koban samal ajal kotis autovotmete jarele. Mida pole, seda pole. Etskae, ka votmed jaid kaardi juurde toolauale. Ei tohi ikka mobiiliga raakimise ajal tahtsaid toimetusi teha. Motlen kiirelt, mida teha. Mul on homme autot vaga vaja. Helistan kolleegile, kes elab kontori lahedal. Ta ei vasta. Onneks meenub ka teine kolleeg, kes kull vastab, aga pole kodus. Samas on ta ode kodus, kes soostub mulle kaardi andma. Soidan trammiga kaks peatust sinna ja tagasi. Toon kaardi ning votmed ja hakkan aga jalle papiga kemplema. Viskame teineteisele toredaid sapiseid komplimente. Ilmselgelt papi naudib, et voim on tema kaes. Kui ma olen ka juba valvefirma tehnikule helistanud, leebub papi teist korda. Lippan kiirelt auto juurde, kartes, et kindlalt on juba trahv peale pandud. Trahvi siiski pole, aga samas, pole ka autot. See oli suisa ara veetud. Pole vist vaja oelda, et selleks ajaks olen ma juba sundmuste kaigust usna tudinud, vihane ja vasinud, sest kell hakkab ohtul kumnele lahenema. Soidan kolmandat korda trammiga autoni. Maksan araveo ja trahvi. Kokku laheb see laptopi toomine maksma 3*20 kr trammipilet, 450 kr aravedu ja 180 kr trahvi. Trahvi sain nii vaikese, kuna sattusin trahvitegijaga kenale jutule ja selgus, et ka tema oli kunagi samas sfaaris tootanud, kui mina praegu. Kui ma auto lopuks katte sain, oli kell nii palju, et toidupoed olid kinni ja mul ohtusook soomata. Paris hea komoodiafilmi suzhee sai