Eluveidrused

Mu kolleeg kutsub mind suhteliselt ootamatult teatrisse. Mitte see pole ootamatu, et kolleeg mind kutsub, vaid pigem ajaline faktor et eile kutsub ja täna peab minema. Või noh, tegelt ei pea, eks ma ise ikka tahan ka.

Tegu on Linnateatri tükiga Homme näeme, mis pidada olema Hecuba pärast järg. Ma pole toda esimest osa näinud ja Homme näeme tüki juures on suhteliselt sürr etenduse kirjeldus, aga Linnateater ja Võigemast on kindlad märgid, et võiks vaatama minna küll.

Etenduse edenedes selgub, et tegu on pildikestega meie endi elust, lihstalt mahlakamas võtmes. Kuidas kaks klassivenda, kes pole pärast kooli lõpetamist näinud, tänaval kogemata kohtuvad. Kuidas neil millestki rääkida ei ole, aga samas millestki rääkima peab ja hakkavad tüütuid fraase pritsima: nojaaa, töö tegi ahvist inimese ja kes ei tööta, see ei söö. Lisaks kui teed tööd, tuleb ka armastus. Seejärel võetakse ette perepildid otse mobiilist ning kohustuslikud reisipildid. Türgi oli? Oli! Egiptus oli? Oli! Mallorca oli? Oli! Ja seejärel tuleb loomulikult geniaalne mõte, et tegelikult võiks ju mõni õhtu kokku saada. Aga sama ootamatult meenub mõlemile, et tegelikult ei sobi ükski õhtu. Ah, mis seal ikka- helistame! No kas pole tuttav?

Või siis mees, kes on omale hiljuti ostnud unistuste jope, kiiskav-valge. Sellega linnavahel jalutades õnnestub tal hajameelselt suure auto alla jääda. Auto sõidab nii mehest kui tema kiiskav-valgest jopest üle ja jätab sinna ohtrad õlised jäljed. Mehe abikaasa on pleki pärast täiesti endast väljas, sest see plekk ei tule mitte millegagi välja. Ja kust tuleb üks täiskasvanud mees üleüldse mõttele osta endale nii ebapraktiline asi nagu valge jope. Kellele ta tahab siis nüüd silma jääda ja üleüldse, asi ei ole jopes, asi on suhtumises! Nii väga, kui ka mees soovis sõna sekka öelda, et ta jäi auto alla, tal see kuidagi ei õnnestu. Naisel jätkub lakkamatut hala vähemalt 10 minutiks. No kas pole tuttav?

Või siis kui on tulemas grillipidu. Naine juba kokkab kodus, kui mees saabub tuttuue grillimasinaga. Järgneb grilli kokkupanek. Päris kokkupanekuks seda siiski nimetada ei saa, sest tõele au andes kokku see ei saanudki. Küll aga saab mees kogu protsessi vältel mõlemad käed ja tagumiku katki ning plaasterdatud. Kui mees ööpimeduses vihast sinisena kogu kupatuse hõbedase teibiga kokku rullib, on naine juba lõbusad külalised magama saatnud. No kas pole tuttav?

Need on kõigest mõned stseenid. Etendusele on valtud ka suurepärane muusika. Kõige ootamatumates kohtades hakkas mängima kõige ootamatum muusika, mida sa sel hetkel oskad loota. Väga lahe etendus. Nüüd peaks Hecuba pärast ka üle vaatama.

Täna on kavas TTÜ Meeskoori kevadine kontsertetendus Lindikava. Juba tutvustuses on märgitud: Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori iga-aastastel kevadkontsertidel on saanud tavaks pakkuda täiendusena tavalistele koorikontsertidele humoorikat ja lavastuslikult põnevamat lähenemist. Kes varem nendele kontsertidele sattunud ei ole, avastab oma üllatuseks, et meeskoorilaul ei olegi klassikaline "alleaa", sest meeskoor laulab, tantsib ja pakub muidki üllatusi!

Paljulubav.

Ja kõike seda meile ka pakutakse. Tõsist meestelaulu, Laululahingulaadset pop-lähenemisega laule, meeste sulnist kandleansablit ning rosinaks tordile ka sukkpükstes meeste lindikava. Kontsert on tõesti tore ja selle nimel on palju vaeva nähtud. Tõnu Oja mõnusa huumoriga ja ka tõsisemat sorti vahelugemised ilmestavad seda kõike lugemisaasta puhul veelgi.

Kõik oleks olnud suurepärane, kui kolm-neli lapsevanemat poleks otsustanud oma võsukesi kontserdile kaasa vedada. No ikka sellised, kellel veel lutt suus, kuid jalg juba tatsub ja samas sellised, kellel pole muusikast sooja ega külma. Ja et kuidagi oma vanemate tähelepanu võita, siis tuleb ju ometigi iniseda, joriseda, jonnida, laliseda ja väike trampiv jalutuskäik põrandal ei tee ka üldse paha. Vahepeal on kosta suisa titekoori ja meeskoori.

Kui mina, kui kontserdikülastaja, olen tulnud kontserdile ja maksnud selle eest piletiraha, siis mina tahan kuulda seda, mille eest mina olen maksnud. Titevingu lähen ma kuulan hädavajadusel külapeal. Lapsevanemad, kes on kodus on tittede konstantse taustaundamisega harjunud ei pane enam tähelegi, et kontserdisaalis see ei ole OK. Lõppude lõpuks ei saa keegi kogu üritusest tulu- esinejad on häiritud, publik on häiritud, lapsevanem peab tegelema titega ja ei saa ka ise muusikalist naudingut. Milleks siis kogu see jama- jätke oma lapsed koju, kui te tulete täiskasvanute kontserdile ja kõik on õnnelikud. Loomulikult on keeruline, kui üks vanaema elab Saaremal ja teine Võrus, aga siis tuleb ka endal koju jääda. Tervet saali terroriseerida ei ole eetiline.

Hispaania ja Eesti ajavahe on 1 tund. Oma käekellal sikutasin ma väikese seieri tahapoole juba esimesel päeval, aga mobiilil ei hakanud aega muutma. Samas kasutan ma äratuskellana just mobiili. Juba teist korda suudan äratuse tund aega liiga varaseks panna. Loll pea on kehale nuhtluseks.

Täna on minu toanaabri sünnipäev. Ääremärkusena olgu mainitud, et minu toanaabriks on A&P tütar. Tegemist on 27.verstapostiga ja selleks puhuks on kõik kl 10-ks hommikul palutud shampusele ja maasikatele (teate küll, Hispaania maasikad). Selge on, et enne seda peab jõudma ennast kasida ja hommikust süüa. Ausalt öeldes olen ma hilja magama minemise, hommikuste varaste ärkamiste ja päevaste sportlike kõndmiste tõttu nii väsinud, et enam ei jaksa uut infot vastu võtta. Vana inimene vajab oma uneaega, et ta ei toriseks.

Hommikune pidu kulgeb meeleolukalt nagu ikka selle kambaga ja lõbustavat lurri jagub nii palju, et pehmemad pead jäävad sopsu. Nii siis suunduvadki kaks lõbusat kampa pärast pidu eri suundades teele- mina ja J&J loomaaeda ning teised Güelli parki. Täna on juba pikemate ilmaennustuste järgi kõige soojem ilm, aga kuna linn on kõrgeid maju ja puid täis siis esiotsa ei saagi päikese võimust aru. Varsti kahetsen sügavalt oma teksade valiku üle. Ainus, mida saan teha, on teksad üles käärida ja juuksed pealae peale kokku kruttida. J omakorda leevendab olukorda sellega, et ostab meile teele kaasa külma valge veini. Loomaaed on nagu loomaaed ikka, ainult, et puure on vuhteliselt vähe. Väga mitmed loomad elavad klaasi või kõrgema ääre ja kraavi taga. Ma olen hädas sellega, et ilmselt terve Hispaania on näinud hullu vaeva selle nimel, et kogu maailma päike kinni katta. Näiteks on nad loomaaeda suured varjavad puud istutanud ja mul hakkab päikesepaistelise ilmaga külm. Üsna loomaaia viimaste loomade juures selgub, et J&J fotokas saab tühjaks, aga meil oli veel plaan akvaariumit külastada. Võtame kiirelt vastu plaani B, mis tähendab, et sõidame taksoga hotelli, J&J panevad oma fotoka laadima ja samal ajal sööme lõunat.

Kui lõuna söödud, siis otsustan akvaariumist loobuda, sest mu jalad ei kannata enam sama maa tagasi vantsimist välja. Lähen luuran veidi poodides ringi ja kosun hotellis kuniks punkripeoni A&P pool. Peo ajal näeme telekast uudiseid tuhapilvest, mis on sulgenud Barcelona lennuvälja ning lennuõnnetusest kas Madriidis või Barcelonas, kus lennuki tiiva see lapats, mis maandumisel püsti tõuseb tuksi läheb ja lennuk maha plartsatab ning süttib. Jääb vaid loota, et meie sõbrad ja vanemad seda uudist kodumaal ei näe, muidu pabistavad ennast lolliks (mitte et mulle see ei mõjuks).

Hommikusöögil me ei kohta selle paari daami, kes eile varem jalga lasid. Kui harva, aga ohtralt juua, siis ikka juhtub...

Tänane plaan on minna vaatama maailmakuulsat kirikut La Sagrada Familia, Gaudi kuulsaimat tööd. Selgub, et ka see kirik asub meie hotellist vaid mõne bloki kaugusel. Võtame siis jalad selga ja hakkame tatsama. Kui kirik juba paistab, oleks nagu eesmärk saavutatud ja tehakse õllepeatus. Kell on umbes 11 hommikul. Mina tutvun niikaua suveniiri poodidega ja molutan niisama laua taga. Teatavasti ma ei joo õlut ja veini isu ei ole veel nii vara. Tunnike hiljem saamegi juba liikuma. Kõnnime kiriku eest läbi ja naudime otse pähe paistvat päikest. Imelik ilm on. Kui pilv päikesele ette tuleb, on nii jahe, et tuleb jakk peale panna. Kui pilv ära läheb, hakkab hirmus palav. Jõuame kiriku teisele küljele ja siis tuleb uus peatus, aga seekord tarbitakse sangriat cavaga. Tiksume tunnike seal ja arutame, kuhu järgmisele reisile minna. Kuuba kostub hea plaanina. Muutun vaikselt närviliseks, et juba kolmas päev ja linna polegi näinud. Kui nii edasi läheb, siis ma peale joogikohtade ei näegi midagi. Siiski saame jällegi ühel hetkel liikuma ja suundume hop on-off bussile.

Tiirutame sinise liini läbi ja läheme punasele liinile ümberistumise peatuses maha. Jooma muidugi. Tegelikult on juba lõuna käes ja hirmsasti tahaks süüa midagi. Aga võta näpust, siesta on. Äärmisel juhul saad croissanti ja tapaseid. Niikaua kui teised sees joovad, lähen mina oma kohvitassiga õue päikese kätte istuma. Ka J&J ning E on õues. Peame vaikselt plaani, et lööme seltskonnast lahku ning hakkame kultuurseks. Plaan on sõita punane liin ka läbi ja siis minna Güelli parki, milleks peab uuesti sinise liiniga paar peatust sõitma.

Kui me ükskord punase liini ka läbitud saime, oli kell juba õhtu. Kohutavalt pikk ring on. Mitte, et igav oleks olnud, kindlasti mitte. Aga ilmselge on, et Güelli pargi jaoks enam aega ei jätku. Nii siis lähemegi J&J-ga õhtusöögi kohta otsima ning E&E suunduvad siiski kiirle pargiringile. Homme on nimelt vormel ja E on andunud fänn, siis ei pääse kuhugi. Kell on umbes pool 7 ja enamus söögikohti peab alles siestat. Minul on ilmne nägemus paella söömisest, aga ette jäävad vaid võileiva ja pitsakohad. Vahepeal läheme J-ga korraks isegi omavahel teravaks, et ma ei ole nõus võikut sööma. Lõunasöök juba jäi vahele ja silme eest on niigi must, ma tahan Päris Süüa. Lõpuks jõuame ühe katedraali juurde, mille kõrval on avatud korralik restoran. Ühtlasi õnnestub meil ära näha ka kataloonia rahvuslik tants Sardana. Katedraali trepil on kurbi lugusid mängiv orkester ja iga loo alguses tekib väljaku üksikutesse kohtadesse inimringid. Ühendatakse käed ja hakatakse üle alla vedrutades samme tegema. Kõik käib väga sünkroonselt. Ringe järjest lisandub, kuni lõpuks on terve väljak vedrutavaid tõstetud kätega ringe täis. Nagu meie tantsupidu, ainult et kunstiline juht puudub. Väga uhke vaatepilt. Pärast seda läheme sööma ja ma saan oma mereanni paella kätte. Kuna kell on veel vähe, tuleb mõte minna metrooga Hispaania väljakule muusika järgi värviliselt purkavaid purskkaeve vaatama. Vot see on alles elamus! Freddy ja Monserrat’i lauldud Barcelona loo järgi purskab igasugu toonides ja kujundites vett taeva poole. Taustaks majesteetlik loss, mis on tänaseks päevaks kunstimuuseum.

Jätkub punkripidu J&J toas.

Check-in’il öeldi mulle, et hommikusööki pakutakse hotellis 4.korrusel. Nii siis seangi sammud lifti ja sõidan eelpoolmainitud korrusele. Jalutan seal edasi ja tagasi, aga mida pole, seda pole. On ainult toad. Küsin ühelt meesterahvalt, kes mulle vastu jalutab inglise keeli, et sorry, kus siin breakfasti saab. Mees küsib mult:“ A shto takoi breakfast?“...

Ainus plaan, mis enne reisi sai tehtud, on reedene La Roca Village outleti külastus. Täna ongi reede ja me suundume taas tagasi La Rambla lähedusse, kust Outlet Shopping Tour buss väljub. Bussis saan üllatava sõnumi emalt, kes ei oska sõnumeid saata- Külm on, sajab, muidu on korras. Ema. Ju tal oli keegi läheduses, kes need paar sõna oskas ritta seada ja Send nuppu vajutada. Meil paistab päike ja sooja tundub veidi rohkem olevat kui eile. Bussist väljunud, pistetakse meile pihku miski materjal, mille vahel on ka 9 VIP sooduskupongi. Mis saab meil selle vastu olla. Esmalt koondume kohvikusse koosolekule (loe dringile) ja arutame läbi, millal on kontroll-kogunemine. Peale seda pistab igaüks ise suunas jooksu. Mina keeran lihtsalt paremale ja hakkan poode järjest läbi kammima. Ausalt öeldes ei ole mul just suuri ostuplaane. Firmakate värk, pole teab mis odav lõbu.

Lõunaseks kogunemiseks on mul ootamatult kotis Pepe Jeans’i top ja Ralph Lauren’i seelik. Einestame pisut, trimpame veini ja läheme uutele jahtimistele. Õhtuseks kogunemiseks olen suutnud lisaks osta oma esimese Versace’i topi ning veel ühe firma topi, mille nimi mulle meelde ei jää. Proovisin jalga ka oma kümme paari Miss Sixty teksaseid, aga ei istunud mulle neist ükski piisavalt hästi jalas. Kui oleks kogu selle kraami pidanud ostma päris poest, oleks vist saanud sama raha eest lubada vaid Versace’i topi. Kõige tüütum kogu shoppamise juures on lahtiriietumine. Tõmbasin vist kampsikut oma 20 korda üle pea ja tagasi...

Pärast hotellis kosumist suundume õhtusesse sadamasse. See pidavat olema pidude rajoon. Eks meil, kui „tantsulaagri“ osalejatel on ikka väike huvi ka jalga keerutada. Sätime küll ennast üsna hilja teele, aga oleme ikkagi liiga vara kohal. Enamus kohti avatakse südaööl või isegi hiljem. Tuiame niisama ringi ja imetleme jahte, kuni satume restoranide piirkonda. Ühes kohas ei suuda enam vastu panna. Meie nina ees on suur lett peaaegu veel elusate mereandidega ning loomulikult sirutub meie poole ka hiiglaslik kuivatatud seakoot, mille küljest tapaseks liha nülitakse. Alguses on plaan võike šnaps teha. Siis aga juba tekivad uued plaanid. V tellib kuus hiiglaslikku austrit, P läheb mereandide leti äärde ja näitab näpuga, keda me sööma hakkame. Kelner veab ära mitu vaagnatäit kergelt liigutavaid krevette, vähke, krabisid ja kalmaare. Varsti ilmuvad need isuäratavas kuues meie nina ette. Enne seda toodi lauale tangid ja heegelnõela sarnane vidin, mis pärast selgus, on vähiliha koukimiseks. Enne kui me sööma hakkame, teen siiski valjuhäälselt selgeks, et mina ei söö suutäitki nendepoolt pakutavast toidust. Asi nimelt selles, et meie seltskonnal on senini tavaks olnud kogu summa võrdselt kõigi peale laiali jagada. Kui ma aga nägin juba austreid, siis hakkasid eurod mu silmade ees ringi tiirlema ning ma tellisin omale eraldi kausikese rannakarpe. Loomulikult mind ei mõistetud esiotsa ja vaadati suurte vasikasilmadega, aga elu on juba kord ebaõiglane. Nad topivad ikkagi ka minu taldrikule delikatesse ja ütlevad, et ärgu ma muretsegu. Ja siis saabus arve... Kümme inimest suudab teha 700 EURise arve! Ei suuda mina hambaarstide, restorani –ja mööblifirma omanikega võistelda. Igatahes tuleb restoraniomanik ise meid kättpidi tervitama ja laseb meile tuua kaks pudelit kohalikku jooki lauale. See näeb välja neoonkollane ja maitseb nagu suhkruga magustatud puskar. Mu kaaslased ristivad selle kiirelt rivanooliks ja lasevad vastikul lurril hea maitsta. Seltskond muutub järjest lõbusamaks ja lõbusamaks, sest eks vastavalt alla joodud vein ja viin hakkavad ju ka lõppude lõpuks mõjuma.

Edasi suundume selleks ajaks juba avatud tantsukohtade poole. Tantsukohti on seal järjest, nagu väikesed kuudid üksteise küljes. Ühe kuudi ees peatab meid kohalik näitsik ja ütleb, et astuge siia sisse, me teeme teile tasuta dringid. Loomulikult ei lase me seda endale kaks korda öelda ja juba olemegi diskoteegis jalga keerutamas ning koksi luristamas. Seal on ka kohalikud postitantsijad. Nad on lühikesed ja paksud ja kohutavalt igavlevate nägudega. Kõigutavad end veidi sinna ja tänna ja ootavad ilmselgelt hommiku saabumist. Paar tantsu hiljem suundume järgmisse kohta ja selleks on salsaklubi. Keegi peale minu ei mäleta enam isegi mitte salsa põhisammu. Mõned paarid üritavad sambat vedrutada, aga kuna ei lähe hästi takti, siis löövad käega ja lähevad õue istuma. Mõni tund õues tiksumist ja väsimus hakkabki juba maad võtma. Esimene paar meist ongi salaja vahepeal ära haihtunud. Kui taksosse istume, hakkab mehiselt vihma sadama. Jätkub punkripidu Ma&Me toas.

Ärkan hommikul üsna vähemaganuna üles. No ei meeldi mulle see lendamine ja seepärast ei saa ka väga magada. Pelagi on vaja kuratlikult vara ärgata (kl 5.30) mis on minu immuunsüsteemile vastuvõetamatu. Lennujaama sõidame J&J autoga, mille jätame terveks reisiks sinna parkima. Arvutasime eelnevalt välja, et nii on odavam, kui sõita taksodega.

Pärast check-in’i ja AirBalticule 450kr edasi-tagasi kohvrisõidutamise raha maksmist maandume A&P kohvikus juba teispool piiri. A on kaasa teinud imemaitsvaid värske-hapukurke. Mõelda vaid- mai kuus. Ja lähebki kõik nii, nagu ma arvasin. Kell on pool 8 ja kõikidel on šampus või vein nina all. Ega minagi papist poiss ole. Võtan ka veini. Muidugi läheb lennukiga seotud anekdootide rääkimiseks, a la mis sa pabistad, ükski lennuk pole veel taevasse jäänud.

Lennud mööduvad imeliselt hästi. Isegi tõusud ja maandumised on 5+. Kapten-piloot teatab meile pidulikult, et Barcelonas on +16C. Ikka parem kui esialgne kartus, et Lõuna-Prantsusmaal maha sadanud lumi ka siia on jõudnud. Vihma vähemalt ei saja, seegi hea. Lennujaama on meile tellitud kolm taksot. Meie taksojuht on ülimalt tempermentne noormees. Kui kolm reisijat on peal, vajutab ta ootamatult gaasi, aga neljas oli alles õues. Seejärel heliseb tal kõrvulukustavalt mobiil (no teate küll, siuke nagu Nõiakivi etenduses, kui Nõiakivile helistati). Loomulikult kasutab taksojuht hands freed ja me oleme sunnitud kuulama umbes 20 minutilist hispaania keelset vestlust kellegi neiuga. Võimalik, et see on ka kataloonia keel, ega ma veel vahet ei tee. Suhteliselt tüütu ja valjuhäälne. Peamiselt kostub sõna „vaale“, „vaale“, mis peaks tähendama selges-eesti-keeles OK.

Meie pesaks saab kolmetärnine Aranea nimeline hotell. Toal pole iseenesest viga, aga seinad karjuvad värvimise järele. Kõik kohad on sügavaid kriipse ja kraapse täis. No vähemalt puhas on. Meie kolmetärniline on muidugi kordi kõrgem tase. Pärast sisseseadmist on plaan jalutada 8 blokki (1 blokk on 100m) südalinna La Ramblale. Pärast 5.blokki libastume esimesse restorani sööma ja peamiselt jooma. Mina manustan oma esimese paella ohera veiniga ja lõpetuseks kinnitame kogu õhtusöögi vapra Iiri kohviga, mis on ilmselt parim (loe kangeim), mida ma joonud olen. Poole söögi pealt peame kolima õues söömast siseruumidesse, kuna külm hakkab. Restoranis veedame vähemalt 2,5 tundi. Ei saa salata, jube naljakas olemine on. Mingil hetkel hakkame siis La Rambla suunas tuigerdama. Seal on metsikult rahvast seagmini kõikvõimalike trikitajatega. Ühed noormehed on päris muljetavaldavad oma kõivõimalikes suundades saltode viskamisega. Kui esimesest melust läbi murrame, sammub P uljalt järgmisse restorani ja veab meid endaga kaasa. Mehed võtavad seekord asja tõsisemalt ja tellivad viina. See tuuakse lauale kõrges pooleldi täis kokteilklaasis. Ilmselgelt nad ei mõista viinajoomise traditsioone. Daamid valivad omale joogiks Cava. Kui Ma kogemata seletamise käigus kätevehkimisega liialt hoogu satub, ajab ta oma veel-rüüpamata klaasi ümber ja sellelt pudeneb kild välja. Kelneri laua juurde jõudes tõstab ta selle laualt ning ütleb: „Katastroofa!“ Sellest saab meie reisi üks sloganitest. Pärast kiiret drinki läheme hotelli läheduses asuvast marketist läbi ja ostame head paremat „punkripeoks“ (loe hotellitoa peoks) kaasa. Täna õhtul joome Ma&Me toas.

No ei midagi uut siin ilmas. 10 päeva prognoos näitab, et Barcelonas sajab ja on +16C ma ütleks külma 6.-8.mai. See on kolm päeva minu sealolemise kuuest päevast.

Tunnistage ausalt üles, kellel on minu kujuline nukutopis ja torgib seda nõeltega??

Esteks on seal see kuramuse vormel, mis ajab hotelli hinnad kolmekordseks ja siis veel vihm kah. Eks te vaadake järgm nädalavahe telekast vormelit, siis näete, kuidas sajab...

Minu kolmas puhkusereis elus ja kolmas sõna otseses mõttes vett vedama minek.

Oh mis fantastilised uued ideed on Eestimaal sündimas: “Mind võlus võimalus tuua laulu- ja tantsupidu ühte kohta kokku,” selgitab 2011. aasta juuli alguses toimuva XI noorte tantsupeo kunstiline juht Märt Agu. “Pidevalt on ju räägitud, et laulu- ja tantsupidu võiks kujuneda võimalikult ühtseks peoks ning me prooviksimegi neid seekord ühes ja samas paigas korraldada. See on puhtalt lavastuslik küsimus.” ... Tantsumustrid joonistuksid laulukaare esisele asfaltplatsile ning publik saaks neid imetleda Lasnamäe poole kerkivalt mäenõlvalt ja ka laulukaare alt. (Maaleht http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/tantsupidu-kolib-lauluvaljakule.d?id=29996913)
Esiteks, kui ma olen otsustanud, et lähen laulma, siis ma tahan laulda ja mitte tantsida.
Teiseks, miks peavad lauljad õppima ära nii laulmise kui tantsimise, kui samal ajal tantsijad vaid tantsivad?
Kolmandaks oli eelmisel aastal ühendkooride ajal terve laulukaare esine plats lauljatega kaetud. Kuna 2011 on kultuuripealinna aasta, on arvata, et koore on veelgi juurde tulemas (kasvõi meie endagi koor)
Ja üleüldse, miks ma PEAN tantsima rahvatantsu, kui ma ei leia selles enese jaoks mitte mingit iva? Ma saan aru, et selle jaoks ongi rahvatants „kaheksa sammu ühes suunas ja kaheksa sammu teises suunas, kükki, püsti, hopp“, et kogu rahvas sellega toime tuleks. Aga mulle ei paku see midagi, kui ma olen sellise tantsutaseme minetanud 5.aastaselt.

Palun lubage mul vaid laulda, kui see on minu otsus!

Mul on tunne, et kevad hakkab nüüd vaikselt tulema küll. Näiteks terve Narva mnt aurab nagu Karoliine hõbelõnga filmi stseen. Jalad on udu sees, ainult, et udu liigub tuule suunas kiiresti õhku. Väga sheff.

Ja nagu Delfi meile kirjutas, siis keegi oli kusagil juba lumikellukesi näinud. Ilmade soojenemisel ennustan suurt miniseelikute tulva, sest NII pikka talve mäletame vaid lapsepõlvest ja need rasked ja kohmakaks tegevad riided on ikka tõeliselt ära tüüdanud. Igatahes vaadates kalendrit, siis saab ainult paremaks minna (võib olla väikeste eranditega).

Aeg ajalt vaatan oma koorikaaslase fotoblogi. Täiesti uskumatuid elukaid elab ikka Eestimaal, mina ei tea, miks mina kedagi ei märka http://makanature.blogspot.com/