kolmapäev, juuni 27, 2007

 

27.06.2007


Ärkan ka täna kõne peale. Kolleegil on mure... See on tegelikult ikka tore, et ma nii hädavajalik inimene olen, aga puhkuse ajal ma magaks hea meelega hommikuti. Ja ÜKSKÕIK kui kaua! Kella poole üheteistkümneks on mulle helistatud kuus korda. Võluv!


Tegelikult tuli mul eile üks mõte ka. Peaks õige oma koridori osa üle värvima. Näpu- ja jalatsijäljed oleks vaja ära peita. Jagan oma geniaalset ideed sõbraga. Samas küll kahtlen, et pärast on ka toas nurga taga asuv kamin halle pritsmeid täis. Sõber arvab, et ehk on mõistlik proovi mõttes algatuseks väliskoridor üle võõbata. Kõik need erinevad meeste juveele tähistavad graveeritud sõnad ja joonistused oleks mõistlik lõppeks ära peita. Mulle see plaan meeldib. Lähen uurin veidi olukorda. Seintel on erinevatest juhtmetest moodustunud ämblikuvõrgud. Mitmed juhtmed lõppevad sama ootamatult, kui nad kusagilt välja kargavad. Väljalõhutud kappide sisemused on kaetud tapeediga. Enamus seina narmendab. Laest on miskit alla tilkunud. Ei imesta, kui selle koha peal seisabki naabrite "wc". Tõotab põnevust.


Tegelen hommikul iseendaga. Teen juustele maski ja muid ilunippe. Äkki teatab sõber, et tal on ehituspoe kõrvale asja ja ta tuleb korjab mu peale. Egas midagi, ilmselt mul endal võtaks poodi jõudmine mitu nädalat. Seelik selga, kontsad alla, juuksed soengusse ja poodi. Nii ju käiakse shoppamas. Sõber läheb omi asju ajama ja mina kõpsutan ehituspoodi. Loen erinevate purkide pealt tähtsat juttu. Üks on parem kui teine. Hinnad lähevad järjest kosmilisemaks. Mul on tunne, nagu oleks kosmeetika poes, kus iga purk on mõeldud isesuguse kortsu jaoks sinu näo erinevas piirkonnas. Lõpuks loobun ja valin välja hoopis tooni. See ei saa olla liiga hele, kuna üks meesjuveel seinal on suur ja must. Valin midagi roostekarva moodi, sest seina alumine puidust osa on tumeda rooste tooni. Marsin leti äärde ja ütlen tähtsalt: "Palun värvilist seinavärvi". Tundus üsna adekvaatne lause olema. Meesmüüja sai igatahes aru, mida ma tahan. Täpsustati vaid, et ka sise -või välissein ja paluti öelda tooni number kaardilt, mille välja valisin. Värviost on käkitegu, jõudsin järeldusele. Edasi on vaja valida rull. See on ses mõttes keeruline, et seal pole letti. Pean ise välja mõtlema suuruse ja materjali. Arvan, et shvamm ei ole kõige parem lahendus, kuna see imeb pool värvi niisama endasee. Valin miski karvase ja üsna väikese rulli, kuna ma pean juhtmete rägastike vahel laveerima hakkama. Vahepeal taipan, et enamik mehi vahib mind kuidagi veidral ilmel. Mis, pole enne blondi ehituspoes näind vä?! Võtan igaks juhuks ka väikese pintsli ja veel vanni, kuhu värvi valada. Seejärel lähen luuran tabaluku oma puude kasti ette. Muide, kõik müüjad on venelased ja ma pean oma soove esitama eriti artikuleeritud eesti keeles. Väljun puusade õõtsudes poest võidukas muie näol. Ära tegin.


Seejärel lähen läätsearsti juurde. Pärast erinevaid protseduure antakse mulle prooviks ühed teised läätsed. Tegelikult määratigi mulle alguses just need, mis nüüd prooviks sain, aga tookord olid tarneprobleemid ja mulle anti asenduseks miskid teised. Noh näis. Hakkan homsest katsetama.


Mu suured juhiload saavad 8.juulil läbi ja seetõttu hüppan ühtlasi läbi ka ARKist. Arstitõendi sain juba eelmisel nädalal kätte. Tädi küsib mult erinevaid dokumente ja käsib siis isikukoodiga fotokappi jalutada. Ma ei saa esimese hooga aru, mis seos on fotol isikukoodiga ja palun täpsustada. Tädi kordab karjuval toonil ja ilmel, nagu ta räägiks idioodiga. Ma saan aru, et neil on palju rahvast ja autojuhid ei pruugi olla kirkaimad kriidid karbis, aga sellegipoolest ei tasu mu pihta ülbata. Lähen istun kappi. Kerin tooli vist kõige ülemisse astmesse või oli enne mind seal eriti pikk (pika kerega) inimene. Meenub hr A.Taela ütelus lühikeste jalgadega inimeste kohta-seistes sama pikk, kui istudes. Teen kolm pilti. Esimesel on hamster. Teisel hamstri poeg. Õnneks taipan lõpuks, et mida kaugemal ma olen, seda parem pilt tuleb. Nii lähebki viimane foto loosi. Öeldi, et load saan nädala pärast kätte. Hea, et niigi läits. Nädala pärast on 3.juuli.

# posted by Alemana @ 20:03 0 comments
 

26.06.2007


Ärkan naabrite jauramise peale üles. Vaatan uniselt kella. 7! Pigistan silmi veel mõneks ajaks kinni ja ootan, millal kannatus katkeb, et siis ukse vahele kirema minna. Noh, mõne minuti pärast kannatus saabki otsa. Vaatan korraks mobiili. Ei ole 7, 10.35 on hoopis. Olin seiereid valepidi vaatanud. Uskumatu, ma põõnasin poole päevani nagu vanem mees.

Söön hommikusöögks korralikke võileibu, kuna ma eile käisin selleks spetsiaalselt poes. Seejärel püüan tööläpakat koduvõrku ühendada. Pusin tükk aega aga ei õnnestu. Küsin msn-ist meie IT poisi käest nõu. Tavaline värk, restart sinna ja tänna ja hakkab tööle küll. No teen. No ei õnnestu. Helistan Starmani. Selgub, et pean tegema restardi purgile ja läpakale ja ootama 20 minutit. Tõsilugu, hakkaski tööle. Mul ei olnud lihtsalt kannatust.

Loen emaile ja surfan kiiremini netis kui kunagi varem, kodus. Ja nii terve päeva. Ainus asi, mille korda ajan- broneerin aja läätsearstile. Õhtul kell kuus kammin juuksed ära. No igaks juhuks, et päris sassi ei läheks. Kell kaheksa vean jalga teksad, viskan fliisi palja keha peale ja longin poodi külmand pitsa järele.

Tõeliselt ebaproduktiivne päev. Puhkus!

# posted by Alemana @ 19:49 0 comments
 

25.06.2007

Pärast kosutavat jaani sügaval metsas Vene piiri ääres ärkan omas kodus oma esimesel puhkusepäeval. Tegelikult väärib jaanikust äramärkimine see, et otsustasin tagasi sõita mitte oma sõbranna autos, kuna ta ei tulnud otse Tallinnasse. Lõpptulemusena jõudsin koju umbes tund varem kui sõbranna, kuna autol, millele ennast möllisin, oli rehv öösel katki läinud ja mehed vahetasid autole varuratta alla. Seega läbisime 300km kiirusega 80km/h. Vähemalt sain ennast peaaegu välja magada.

Noh ja tegelikult ei ärka ma mitte vabatahtlikult kell 9, vaid ühe töökõne peale. Naiivse inimesena arvasin, et kui tööemailil on out of office peal, siis inimesed ei tüüta mind. Aga võta näpust, inimeste jultumus on otsatu. Ega und enam ei tule ka. Jään porisedes telekat vahtima ja ootan millal kõht tühjaks läheb, et oleks põhjust päriselt üles ärgata.

Mõne aja pärast ajangi ennast voodist välja ja kakerdan kööki. Panen kohvivee keema ja avan külmiku ukse. Sealt vahib vastu päris mitu erinevat toodet. Hakkan neid ükshaaval uurima. Esimene salat näeb üsna väsinud välja, viskan selle ära. Järgmisena jääb kätte kotike tomatitega või õigemini seal kunagi olnud tomatitega, sest hetkel ulbib punane ollus mingis vedelikus. Viskan selle ära. Hoo, lahtine peekonipakk. Liha on kahtlaselt kollane...parim enne lõppes nädal tagasi. Viskan selle ära. Näe, ema tehtud kurgid hallitavad. Viskan selle ära. Mingi vorst ja juust. Viskan need ära. Kapp saab kahtlaselt tühjaks. Meenub, et putru ma ometi ju keeta saan. Mõeldud tehtud. Puder valmis, avan külmiku ukse ja küünitan moosi järele. Moos hallitab. Viskan nii moosi kui pudru ära. Avan sügavkülmiku ukse. Õnneks on mul alati hädaolukorraks olemas pelmeenid. Küll avatud pakk, aga siiski. Praen pelmeenid, valan täitsa pädevat hapukoort peale. Võtan 0ma jahtunud kohvi ja asun asja kallale. Väga veider maitse. Viskan pelmeenid ära. Leian laua vahelt avatud küpsiste paki. Närin veidi maitsest ära küpsist ja joon külma kohvi peale.

Kurdan oma muret kolleegile ja ta kutsub mind sõbralikult lõunale. Teel sinna kuulen autoraadiost, et NÜÜD siis on Kreekas kuumalaine...

# posted by Alemana @ 19:24 0 comments

neljapäev, juuni 21, 2007

 

21.06.2007

Sean sammud Munitsipaalpolitsei suunas. Isegi ei tea miks, aga tõstan vihmavarju enne minekut kotist välja ja sammun seetõttu läbi tibutava ilma kohale. Teatavasti ma vihkan vihma. Soeng läheb lörtsu ja meik laiali ja lõppeks näed välja nagu Vene lits.

Jõuan vana puumajani, mis tõotab olla mu sihtkoht. Annan uksekella. Kuulen puutrepil kedagi alla tulemas. Ukse avab vanem vormis mees. Selgub, et tema ongi minu karistaja. Ta esitab oma isikut tõendava dokumendi ning töötõendi. Vahin neid ja noogutan taipamata, et nüüd on minu kord. Eks siis ametnik küsibki minu dokumente. Seejärel näitab fotosid minu autost pargituna puu alla murule. Nõustun, et see on minu auto ja parkisin tõesti nii, kuna pidin minema arsti juurde ja parkla oli umbselt täis pargitud. See vist onule meeldib. Annab mulle broshüüri Tallinna heakorra kohta ja näitab punkti, mille vastu ma eksisin. Noogutan taas süüdlaslikult. Hakkame koos pabereid täitma. Ametnik küsib, kas ma kirjutada oskan, et ta usaldaks selle töö mulle. Ütlen, et käisin omal ajal koolis ja peaks veel mäletama, kuidas kirjutamine käib. Onu küsib, kas mul on kõrgharidus. Vastan jaatavalt. See onule jälle meeldib. Ta räägib mulle kohe ka oma haridusteest. Paberite täitmise käigus jutustab ta mulle oma hambaarstist abikaasast ja 30 aastasest tütrekesest ning küsib minu vanemate kohta. Ka see meeldib onule, et mu isa miilits oli. Küsin siis onult, et mida peaks säärastes olukordades edaspidi tegema, kui tõesti ei ole kuhugi parkida. Onu ütleb, et ta saab minust igati aru, aga mingit ühest selgitust samas ei anna. Küsib, et kas ma siis tee äärde ei saanud parkida. Vastasin, et siis ma oleks liiklust seganud ja ikka trahvi saanud. Onu nõustub.

Lõppkokkuvõttes ütleb ta, et tal oli plaanis teha mulle 1000kr trahv, aga kuna ma olen naisterahvas ja saan oma veast aru, siis ta ei hakka mind kasvatama, vaid teeb hoiatustrahvi 200kr ja loodetavasti me sarnases situatsioonis enam ei kohtu. Ühtlasi peab ta vajalikuks lisada, et nii ütleb ta kõigile. Tea, kas see oli vihje, et teistsuguses olukorras kohtumine oleks tervitatav?

Tulen kontorisse tagasi ja leian postkastist teate teise trahvi läbivaatamise kohta, kus kirjutatakse, et:
Parkimistingimuste kohaselt peab parkimise eest tasumist tõendav parkimiskaart olema sõiduki armatuurlaual nähtaval kohal. Vastava info leiate ka Teile väljastatud parkimiskaardilt. Uskudes siiski, et parkimistingimuste rikkumine ei olnud Teie puhul pahatahtlik, sel korral tühistame Teile määratud leppetrahvi nõude, kuid tasumisele kuulub summa 150.- , mis sisaldab päeva parkimistasu ja põhjendatult määratud leppetrahvi menetlusega seotud kulu

Niisiis olen nüüd kahe trahvi tõttu 350 krooni vaesem.

# posted by Alemana @ 12:55 1 comments

teisipäev, juuni 19, 2007

 

18.06.2007

Pärast suhteliselt rahulikku tööpäeva üle tüki aja (projektid hakkavad vaikselt otsa saama) saabun oma auto juurde. Avastan sellelt roosa parkimistrahvi kviitungi. No mis toimub?? Ega suuremat midagi, kui et ma olin unustanud oma parkla kaardi aknale panna.

Mul on vist parkimistrahvide saamise periood

# posted by Alemana @ 12:35 2 comments
 

15.-17.juuni

Suvepäevad. Lühikokkuvõte:

  1. Isetegevuskava twelve points. Olime kõige rohkem vaeva näinud ja tundus, et rahvale meeldis. Kusjuures tants isegi rohkem kui laul, kuigi lauluga sai hullu vaeva nähtud.
  2. Bändid olid super head. Reede õhtul Senegali bänd Galaxy Drums ja laupäeval Läti bänd Sweetwaterz
  3. Spordiks oli geoseiklus, mis koosnes orienteerumisest ja kõrgseiklusrajast. Hirmus. Lisaks võrkpall, käsitöö nurk ja vibutamine
  4. Ilmaga vedas. Sadama hakkas laupäeva öösel vastu pühapäeva. Enne seda oli päikseline
  5. Toit oli kehv
  6. Külm oli magada, aga see eest sai vähe magada
  7. Lõppkokkuvõttes õnnestus

Kui lõpuks poolsurnuna koju jõuan helistab ema ja teatab, et mul on munitsipaalpolitseist kiri saadetud, et kas võib avada. Selgub, et ma olen kuu tagasi parkinud haljasalal ja paluks nüüd välja ilmuda. Meenutan nagu segane ja välja mõtlen, et see oli enne Ateenasse minekut too silmakiirabis käik. Kogu parkla oli paksult täis pargitud ja mul ei olnud kuhugi mujale panna, kui seal juba ees parkivate teiste autode kõrvale puude alla. Autoga juba kord on säärane paha lugu, et seda ei paki kokku ja ei pista tasku...


# posted by Alemana @ 12:18 0 comments
 

14.06.2007

Eilne öö jäi paar tundi lühemaks, kui oleks pidanud. Nädalavahetuse ööd lähevad suvepäevade nahka, seetõttu on tänane öö ainus võimalus end ette ja taha välja magada. Seega kobin umbes kl 23 voodisse. Naabrite juurest on aeg ajalt kosta, et neil on vist külalised. No ehk läheb seekord mööda. Kella ühe paiku ehmatan üles naaberkorteri ukse paukumise ja sellele järgneva sõimu peale. Egas midagi. Tõusen üles, panen riidesse ja üritan ukse avhelt tüüpidele aru pähe panna. Nagu alati, lubatakse, et kõik saab korda. Ei möödu paari minutitki, kui järgneb uus ukse paukimine ja saan häältest aru, et üks naine lendas meestele peale ja murdis vähemalt ühe neist maha. Ise sõimab-noh, tahad veel va?! Naine taltsutab meest mõnda aega ja laseb sellel siis minna. Siis on kosta, kudias mees läheb korterisse ja karjub uksel: ”Kuulge, mingi baba lendas mulle peale praegu, saad aru”. Mis siin ikka pikalt jorutada, asi ei paista ilus olema. Helistan politsei välja. Sealt küsitakse, kas ma olen nõus avaldust kirjutama. Vastan, et vabalt ja kasvõi kaks korda. Lisan juurde, et ma ei ole nõus ise alla minema ust lukust lahti keerama, kuna koridoris käivad kaklused, et viskan võtme aknast. Selleks ajaks, kui politsei kohale tuleb, on veel üks taplus maha peetud. Sedakorda esimesel korrusel. Üles on kosta karjatusi-laip, ära tapa jms. Peaasi, et maja püsti jääb, mõtlen vaikselt. Taplus vaibub ja kolki saanu hakkab omi sõpru kohale ajama. Telefonikõned peetud, karjub tüüp LEEEEEEEEEENAAAAAAA, no et alt uks lukust lahti tehtaks. Tehtigi. Politsei saabub ja sõidab maja nurga taha. Kuna mul on aken avatud, kostub läbi naabri lahtisest aknast kergendusohe: ”Mööda sõitsid”. Viskan politseidele võtme ja nad tulevad üles. Naabrid eitavad kõike, midagi pole olnud, kõik on korras, neil lihtsalt väike koosolemine. Neilt küsitakse dokumente ja isikukoode ning palutakse lahkuda. Mulle antakse võtmed tagasi, avaldus palutakse kirjutada jaoskonnas. Kui kõik külalised on lahkunud, jääb naabriperetütar veel politseiga juttu ajama teemal, et kas ka tema ise võib politsei kutsuda, kui korteris säärased jamad on. Politsei lahke mees vastab, et loomulikult, kui vägistatakse või laamendatakse, kohe helista. Kogu selle jama peale on möödunud umbes tunnike. Uni on kui käega pühitud ja närvid läbi. Püüan telekat vaadata ja võtan mõned palderjani tabletid, et rahuneda. Mõne aja pärast rahunen, panen teleka kinni ja püüan uinuda. Ehmatan taas üles karje peale LEEEEEEEEEEENAAAAAAAAAAA….

# posted by Alemana @ 11:26 0 comments

reede, juuni 15, 2007

 

13.06.2007

Meie, kahjuks vähemuses, meeskolleegid on kuu aega usinalt harjutanud jalgpalli matshiks: Meie versus Konkurendid. Mina võtan enda kanda fännid. Algatuseks toon golfiplatsilt ära meie logodega atribuutika, mida saaks väljakul lehvitada. Seejärel ajan pool kontorit naisi kokku bännerit joonistama. Paneme paika kontseptsiooni, et vasakule nurka tuleb palli lööv jalg, kaasaelav publik jms, keskele hüüdlause meie firma kohta ning paremasse nurka mängijate nimed. Sellele kuluvad mõned hallid rakud, päris mitu meetrit guašši ning umbes tund inimjõu tööd. Väga ilus sai.

Seejärel teeme poistega juba teise tantsuproovi. Eile oli esimene. Ma küll tegelikult arvasin, et nemad tantsivad esiplaanil ja mina vehin taga kaasa, aga nad surasid mu ette ja ütsid, et teevad kõik järgi, mis vaja. Andekad kujud. Tantsuprooviga saabki lihased täpselt nii soojaks kui vaja ja sõidame jalkaplatsile. Fännidele on mul veel välja jagada kaks marakat ja üks vile. Selgus, et vile tegelikult kasutada ei tohi, et see ajavat mängijad ja kohtunikuvile segadusse. Igatahes on selgelt näha, et meie fännid on väga hea varustusega võrreldes konkurentide omadega. Meid on rohkem ka. Algabki mäng. Karjume, kolistame ning ergutame kuis jaksame. Kahjuks siiski on konkurendid meist vägevalt üle. Eks seda ilmselt selle arvelt, et neil on neli liigas mängivat meest väljakul. No ei ole väga aus mäng. Siiski, mängu viimasel poolminutil lööb värava meie oma mees. Auvärav on tehtud. Sellel järgneb afterparty. Alguses on kaks meeskonda koos fännidega täiesti omaette. Aga selgus, et see oli vähese viina viga. Õhtu edenedes ja viinakoguste suurendeses inimorganismides istume kõik lõpuks ühes lauas. Pidu kestab kuni koht kinni pannakse ja meid välja aetakse.

Boss lohutab meid lõpetuseks, et mis siis, et me jalkas kaela saime, naised on meil kordi ilusamad, kui neil. Ise oleme rahul.


# posted by Alemana @ 12:00 0 comments
 

11.06.2007

Aeg surub peale ja mul ei ole veel Aafrika tantsu. Seega peab asja kallale asuma. Võtan välja paberi ja pliiatsi ning otsin välja youtube.com-ist ühe vastava teemalise tantsu. Kulutan nuppe ”Play”, ”Stop” ja ”Reverse” ning kirjutan ja joonistan kogu tantsu üles. Sellele läheb küll päris palju aega kuna kolleegid on ka avastanud, et suvepäevad on tulemas ja neil on seoses sellega tekkinud miljon küsimust ja ma pean neile vastama tantsu üleskirjutamise vahepeal. Kui ma sellega ühele poole olen saanud, siis sõidame kolleegiga mu vanast töökohast läbi ja küsime endile hiiglasliku bänneri tulevase jalgpalli mängu jaoks. Seejärel sõidan koju tantsu harjutama.

Tõstan vannitoa kapi kõrvalt suure peegli (see, mida ma juba kolm aastat üles pole suutnud panna) diivanile, panen muusika mängima. Sain eelnevalt juhiseid, kuidas youtubest saab muusikat mp3-ks tõmmata. Proovin alustuseks kõik liigutused ükshaaval ja mitu korda läbi. Kui pilk peeglisse pidama jääb ehmatan ise ka ära. Olin päev otsa vaadanud, kuidas mustanahalised prullakad naisterahvad ennast väga voolavalt liigutavad, aga see, mis mulle hetkel peeglist paistab on ehe puine põhjamaine blond kipakas kuju. Kõige lõpuks hakkab mul pea ringi käima, kuna ala, millel tantsin on umbes 4 ruutmeetrit ja tekib koera saba taga ajamise effekt. Siis läheb varvas ka veel kahekorra ja higi voolab ojadena. Lõpetan tänaseks. Vähemalt saan ma oma salakirjast nii palju aru, et poistele tants selgeks teha.


# posted by Alemana @ 11:41 0 comments

esmaspäev, juuni 11, 2007

 

10.06.2007


Tänasel pühapäevasel päeval pean ärkama kell pool seitse. Seekord mitte idikatest naabrite pärast, vaid et ma pean tööle minema. Meil on täna kliendiüritus golfiväljakul. Vingusin juba mõni päev varem, et minust ei ole asja, kui ma nii vara tõusma pean, sest siis ma olen kogu ülejäänud päeva nagu munas kana. Jään inimestele jalgu ja ei saa asjadest aru. Golfiõetaja vaatas mind küll väga veidra näoga ja seletas luuleliselt, kuidas õige golfar on juba kell kuus väljakul, mil õhk on alles raske ja päike parasjagu tõuseb. Üks mis selge, golfarit minust ei saa. Ma parem lähen kell kuus magama, aga mitte ei tõuse.


Seega veidi enne kaheksat olen platsil kohal. Varsti on märgata ka esimesi reipaid mängijaid. Meil on ideeks muidugi eelkõige klientidega suhelda ja sõprust soojendada. Peab ütlema, et golfarid on täitsa isemeelsed tegelased. Kui ma umbes kuuele minust mööda tormavale mängijale tere püüan öelda ja infot jagada, et registreerimine on meil majas ja kohvi seal, jätan suhtlemise katki. Ilmselt on võistlusnärv juba sees ja suhtlemine hetkel pigem tüütu ja segav faktor. Küll aga on väga vahva vaadata kolme meie kõige tähtsamat ühesugustes helesinistes golfisärkides (pidavat olema sellist värvi, nagu kunagi lapsepõlves meie kõige vanemal juhil aluspüksid olid ja mida ta hirmsasti häbenes, kui lasteaias enne magama minekut riidest lahti tuli võtta) mängijaid registreerivad. Mingi hetk me peame kogu kamba platsi pealt kokku ajama, kes usinalt lihaseid soojaks teevad, et saaks avasõnad öelda ja lipud masti tõmmata. Päris keeruline töö on see inimeste kokku saamine, eriti hasartsete tegelaste. Siis juba lastakse rakett taeva poole ja kõik kimavad radadele. Nüüd algab logelemine. Istume murul päikese käes ja lobiseme maast ning ilmast. Jube laiskus on kallal. Uni ja roidumus. Päris mitmed vestavad lugusid, kuidas nad endale golfiks sobilikke pükse ostmas käisid. Üks meie pikematest meestest pidi nats lühikesed ära ostma, et midagigi oleks. Logelemine muutub pika peale tüütuks ja me läheme golfiautodega platsile luurama. Kuna aga golfipall on üks kiiremini lendavaid palle üldse ja kuna igal aastal saab kümmekond inimest sellest pallist surma, siis võtame teadjama mehe järele kõik haneritta ja sõit läheb lahti. Häda vaid selles, et kui golfar parasjagu kõveras palli kohal küürutab, ei tohi keegi piuksugi teha. Ei tohi süvenemist segada. Seega võtab ringi peale tegemine üksjagu pikalt aega. Teise ringi teen kohvikuautoga ja pakume koos eriti lobisemishimulise kokapoisiga mängijatele löökide vahele süüa ning juua. Kokapoiss süveneb jutuajamisse nii hoogsalt, et sõidab ühes kohas kivi otsa ja tahab mind autost välja raputada. Minu unine olek lubab vestlusse sekkuda vaid „mhmh” ja „ah tõesti jah” väljenditega. No, kivi otsa sõidul luban enesele väikese kiljatuse. Samal ajal on alanud golfiõpetus algajatele. Liitun nendega vaikselt, kuid palle lööma ei kipu. Vaatan parem ja itsitan. Buttamisest ma enam ei pääse. Pistetakse butter (või?) pihku ja kästakse pall auku ajada. Algaja õnn, esimese korraga saan ühe löögiga palli auku. Edasi läheb jamaks. Neli korda miinimum. Täpsusmängud ei ole ikka minu ala.


Pärast söömist ja autasustamist lasen ennast pehmeks rääkida ja luban oma kolleegil endale golfilööke õpetada. Nagu ikka, on kõige aluseks seisang, antud juhul küll kägar. Kepi hoidmine on ka päris keeruline, minu pikkade küünte tõttu. Noja pea ei taipa ka paigal püsida. Üleüldse on mul tunne, et ma ei valitse oma keha mitte üks teps. Aga mis peamine, ma saan pallile pihta ja pall lendab isegi õhku. Ilmselt on hea õpetaja. Ta küll tahtis mulle kõik tagasi teha, et ma olin ta tantsima pannud ja siis veel laulma ka, aga ma arvan, et rõõm on endiselt minu poolel.


Ahjaa, golf on vist pea ainus spordiala, kus joomine ja suitsetamine on võistluste ajal lubatud. Päris kentsakas. Kuigi, kui hakata mõtlema, et see mäng pärineb Suurbritanniast, siis ilmselt mitte.



# posted by Alemana @ 23:53 0 comments

kolmapäev, juuni 06, 2007

 

06.06.2007


Näen õudusega samas konverentsikeskuses, kus toimub meie koolitus silti- Briti jalgpallifännid. Ja juba eksivadki seljakottidega punapäised tegelased meie kohvipausi ajal meie koolitusruumi. Mõni tund hiljem, kui koolitus lõpeb, saan ukse avades shoki. Terve fuajee on täis lärmavaid britte, kes joovad õlut. Lisaks kõigele on põrandale aetud mingit kleepuvat laga. Mulle tundub, et nad jälitavad mind.


Hiljem saan kokku meie suvepäevade korraldajaga, kuna on tekkinud teatavaid komplikatsioone ja peab asju ümber mõtlema. Kõige ägedam osa on tasuta alkoholi optimaalse koguse välja arvutamine. Ütleme, et laias laastus tuleb 200 inimest ja valikus on õlu, siider ning vein. Algatuseks paneme paika, et valget veini on 2/3 ja punast 1/3. Edasi on vaja paika panna proportsioonid meeste ja naiste osas, sest ilmselgelt joovad siidrit rohkem naised. Meie firmas üldiselt on naisi rohkem, aga kas suvepäevadele ka tuleb naisi rohkem? Täpse protsendi arvutamiseks peaks osalejate listid läbi käima. Samas ei ole ma kindel, kas ma suudan Läti ja Leedu nimedes eristada naisi ja mehi. No ja idee poolest, need, kes joovad veini ei peaks hea tervise nimel õlut jooma, aga selles ei saa iialgi kindel olla. Ja tegelikult joovad paljud naised ka õlut. Väga keeruline lugu. Alguses arvestame 6 liitrit kumbagi lahjat alkoholi näkku. See teeb hiiglasliku üldkoguse. Vaimusilmas kujutame ette, kuidas igale osalejale antakse kätte ämber ja öeldakse, et palun, see on sulle kaheks päevaks, hakka pihta. Samas, kui on palav, siis pooleteise pika päeva peale seda ikka läheb, eriti arvestades, et ööd jäävad nagunii lühikeseks. Suudame lõpuks kuidagi ikkagi mingi arvu paika panna. Eks siis näis, mis saab.

# posted by Alemana @ 21:28 1 comments

laupäev, juuni 02, 2007

 

01.06.2007


Täna on rotijooks. Meie firmast on välja panna neli võistkonda. Kuna tegu on ikkagi väga konservatiivse alaga, otsustasid kõik meie vaprad ja ilusad noored riietada end must-valgesse kostüümi/ülikonda ning lisada aksessuaarina päikeseprillid. Hakkasin juba varem paaniliselt mõtlema, mida selga panna. Selgub, et ma ei olegi viimasel ajal endale väga konservatiivset kostüümi soetanud. Tundub kuidagi, et "kasva veel" vms. Must-valget on, aga kas pitsiga või kitsas või lühike. Ühesõnaga kurtsin oma "mitte midagi pole selga panna" muret kontori peal ja sain laenuks valge pluusi. Kombineerin siis miskit selga ja lähen tööle.

Täna on selle suve esimene lühike reede. Mõnus! Kui välja arvata, et tööd on hullult teha. Pealegi haaras mind eilses lauluproovis paanika, kuna suvepäevadeni on jäänud veel vaid kaks nädalat ja meil ei ole peale halvasti selgete laulude mitte midagi selge. Trumme ka ei ole. Saadan kontori peale emaili laiali, et kodus voodi all tolmu koguvad trummid on vaja nüüd päevavalgele tuua. Siis otsin youtube-st, millised on Aafrika tantsud, sest mul on nõusolek kahelt kolleegilt, kes omavahel on vennad, tanstunumbri osas. Ja siis on vaja kokku panna üldine kontseptsioon alustades efektsest sisenemisest kuni selleni, kuidas käituda, kui saalist kostab "Jee, korrata!". Ahjaa, ja selga pole ju ka midagi panna...

Must-valged kolleegid (üks isegi frakis) kogunevad ja alustame üldist rongkäiku vanalinna suunas. Ühtedel on kaasas suured mustad kohvrid, meie meeskonnal suur nõuka aegne keedupott sildiga-hüva ärinõu. Registreerimisel saame numbrid ja mapid. Vaatame veidi ringi, kes on meie konkurendid. Enamus on hoolega ette valmistanud ja end rohkem või vähem põnevatesse kostüümidesse riietanud. Üks võistlus käibki ju just kostüümide peale. Kell kolm on avamine ja soojendusharjutused, mis seekord on naeroobika. Peab ütlema, et ei ole väga naljakas, pigem nagu nõme või nii ja jube pikk. Laval käib alles show, kui ühel hetkel avastame, et start on juba antud ja rahvas jookseb. Kuidas see siis nüüd nii juhtus? Võtame aga jalad kõhu alt välja ja pistame ka liduma. Teel on kaks peatust-ühes jagatakse Red bulli (eriti osav jookseb sellega enne avamist) ja teises peab Lexuse jeebi peale gräfitit tegema. Tõmban sinna laia pintsliga meie firma nime. Finishis on hull ummik. Kitsas on ja ühtlasi jagatakse väravas nänni. Ühesõnaga fotofinishit ei ole ja aega teada ka ei saa. Pärast miskeid tantsunumbreid laval hakatakse jagama auhindu. Meie firma saab suurima osaluse eest erafirmade sektoris auhinna-tort, kingikotid Lorealilt ja sõiduõpetuse tunni BMWga.

Õhtul lähen sõbrannale külla. Õnneks meenub mulle vahetult enne, et taas on ju alkoholi müük keelatud ja veini libistada ei saa. Idiootsus. Riik käitub nagu ema- vaata, et sa ei joo täna ja siis sellel kuupäeval ja tollel. Miks suitsumüüki ära ei keelata? Ühesõnaga veini puudumisel olen sunnitud kapist viina kaasa võtma ja külla minema.

# posted by Alemana @ 11:42 0 comments

This page is powered by Blogger. Isn't yours?