Eluveidrused

Tänase päeva uudis on see, et film, millest mina ja mu sõbranna halligi aru ei saanud, saab hulgaliselt Oscareid. Ma ei hakka igaks juhuks enda jaoks järeldusi tegema, nagunii on need minu kahjuks…

Kui töölt koju jõuan ja auto pargitud saan, jääb pidurite kriiksudes üks auto värava taha seisma ja mind kõnetatakse emotsionaalselt. Lähen lähemale ja küsin, et mis oli kah. Tegu on meie maja kõrval asuva krundi venelannast omanikuga ja ta on väga kuri meilt lenduva prügi pärast. Püüan selgitada taas kord vene keeles, et mina ei saa suurt midagi ette võtta. Olen ise samasugune ohver ja pargin keset prügi, sõites üle katkiste pudelite, vesipiibu vettinud tubaka, piimapakkide ja muu rämpsu. Et ühistu esimeest ei huvita, kuna ta ise ei ela siin ja näegi, mis siin toimub. Vahepeal seletab daam midagi roolis olevale soomlasele soome keeles. Selle peale küsin mina, et huvitav oskus teil rääkida soome keelt, kuid mitte eesti keelt. Daam pobiseb miskit segast. Annan talle maakleri telefoni ja utsitan takka, et helistagu jah ja ähvardagu jah. Ehk saab asjad korda. Lisaks sellele, et oma aed on rämpsu täis, on siis see ka juba kõrval platsil.

Niisiis Swissotell*****. Vastuvõtt on kena ja ilus. Tuba antakse 19.korrusele. Vaade avaneb vanalinna poole, kuigi otse sinna ikkagi ei näe, igast muid maju on ees. Lift on kole vilgas ja hakkab kergelt tervise peale. Kogu hotell on kaetud spetsiaalse vaibaga, mis tundub jala all pehme, kuid samas tugev. Ehk et müra on ellimineeritud. SPA asub 11.korrusel. Otse liftide ees on vaiba sisse kaal ära peidetud. Nii et algatuseks saab endale depressiooni kaaluda. Massaazh on väga hea. Ei tehta haiget, aga siiski on piisavalt tugev. Kõik see lõppeb mõnusa sidrunilõhnaga. Ilmselt pisteti miskit lõhnavat nina alla, mille peale klient peaks üles ärakama. Nii nagu mulle kombeks, lasen ennast enne õliga kokku mätsida ja lähen seejärel sauna. Blond! Noh, SPAks oleks seda kohta palju nimetada. Küll on kõik väga ilus ja hästi lõhnav. Seal on üks aknaga leige Soome saun, normaalne Türgi saun ja üks amööbse kujuga jaheda veega bassein. Kükitan natuke Soome sauna laval ja naudin vaadet Tartu mnt-le. Kui ma seal juba tükk aega unelenud olen, saan aru, et ma näen kahtlaselt hästi. Mul on metall-prillid ninal ja need ei läinud isegi kuumaks. Basseinivesi on ebameeldivalt jahe ja sinna ma ei trügigi. Noh veerand tundi ja käidud. Lähen tagasi tuppa vedelema. Umbes kella kuue aegu koputatakse uksele. Seal seisab keegi daam ja pöördub minu poole inglise keeles, et kas ma sooviks night cleaning’ut. Teatan, et ma pole jõudnud veel tunni ajaga tuba sassi ajada. Selle peale saan kommi. Õhtusöök käristatakse ka välja. Üllatuseks on tegu buffet’ga. Viietärni hotell?? Kujutasin eelnevalt vaimusilmas siiski ilusaid väikestes kogustes roogasid. Nüüd loen silte ja kraabin erinevate poti põhjadesse jäänud kuivanud, kuid see eest jahedaid riismeid. Restorani diivanid ja toolide leenid on kaetud huvitava kangaga, mis meenutab minu lapsepõlve tekki. Ema nimetas seda minu meelest paikatekiks- no sellised pruuni ja rohelise ruudulised. Siis hüppan läbi 30.korruse baarist, kuid kuna seal oli liiga palju rahvast, siis sinna peatuma jääda ei õnnestu. Hommikusöök on võrreldes õhtusöögiga väga tasemel. Silme all küpsetatakse omletti, mahlaks pakutakse värskelt pressitut jms. Lasen endale tutvustada ka konverentsikeskust. Kõik on suur ja avar. Hea on see, et tõlkekabiinid on saalidesse sisse ehitatud. Samas ei suutnud ma üheltki saali seinalt näiteks kella leida.

Lõppkokkuvõtteks peab ütlema, et eestlastest teenindajaid oli vaid mõni. Enamus on venelased, kuid räägivad kenasti eesti keelt. Tore oli ikka, aga ei saa öelda, et ülevoolavalt.

Tohutult kiire on kuidagi. Koguaeg on vaja midagi teha ja toimetada. Ainult esmaspäeval olengi saanud tantsusaate DVD-sid vaadata. Teisipäeval teatas teine assistent, et on haige ja kui ma saaks, siis võiksin teda asendada. Kolmapäeval iseenesest mõistetavalt ka. Samas ma olen alles laupäeva ööst välja magamata. Kui ma peaks ka täna minema õhtul tööle, siis millal ma koristan?? Mulle tuleb nimelt laupäeval ema külla. See aga tähendab ju ometigi eriliselt detailset koristamist, sest ta tuleb mu uude elamisse esimest korda. Ja on ju vaja tõestada, et kogu mu raha, mis panga ämbrisse on läinud, on olnud asja eest. Aga pühapäevaks peab tunde ette valmistama. Ma ei saa ju seda teha ema külaskäigu ajal. Oleks suht ebaviisakas öelda, et leia omale ise paar tundi tegevust. Ah et miks ma midagi reedel ei tee? Aga sellepärast, et Swissotell kutsus mind enda juurde ööbima ja spasse. Kutsumine tähendab, et selle eest ei pea maksma, küll aga võiks neile pärast kliente viia. Üleüldse on nii, et kuu aega järjest on mul nii ära plaanitud, et ühtegi vaba päeva ei ole. Isegi Pärnusse pinginaabri sünnipäevale pole aega minna. Kui see kuu mööda saab, peaks teoreetiliselt algama oma sünnipäev+soolaleib ürituste periood. Keskelt läbi võetuna on mul kevadeni plaanid tehtud.

Mulle toodi kolmas hooaeg saatest So you think you can dance. Igal hooajal on tantsijate tase järjest tõusnud ja see kolmas on enne finaali juba sellisel tasemel, et võtab hinge kinni. Samas on just sellesse hooaega koondunud palju terviseriketega tantsijaid. Ühel piigal pole vasakut kätt alate küünarnukist- selle asemel on väga tõetruu protees ja see ei häiri tema tantsu mitte kuidagi. Teine noormees kannatab skoljoosi all, ta on väga lühikest kasvu ja mitte väga sirge, kuid sellise füüfisega tantsida nii, nagu tema seda tegi … Üks kohtunikest lubas ta oma filmi tantsima võtta. Loodetavasti saame varsti seda näha. Kolmandal noormehel polnud vasakut jalga põlvest allapoole, kuid on ennast üles töötanud ja tantsib nii, kuidas suudab. Üks koomiline võistlustantsupaar koosnes siiani 7 ja pool aastat järjest luksunud meespartnerist ning oma silmapilgutamist mittekontrollivast naispartnerist.

Minu vaieldamatu lemmikgoreograaf on nüüdisaegse tantsu vallas tegutsev Mia Michaels (2007 Emmy Winner - So You Think You Can Dance: “Calling You” FOX, •2004 Emmy Nominee – Celine in Las Vegas: Opening Night Live CBS, •2003 & 2004 American Choreography Award Nominee ). Siin on kaks tema tööde näidet. Kui ma olin ära vaadanud tema loo isast ja temast, kuhjus lauale hulk niiskeid taskurätte…Üks kohtunikest ei suutnud seda tantsu isegi mitte kommenteerida, pisarad matsid ta hääle. Käega õhku joonistatud süda kõneles iseenda eest.

http://www.youtube.com/watch?v=8G-LC6m6Pdo

http://www.youtube.com/watch?v=0v0nJ5vtoxg

See on täpselt see tantsustiil, mida tahaks õppida, aga ma ei ole kindel, kas Eestis seda teha saab…

Kümnest ajan ennast kuidagi jalule. Esimene, mida tunnen, on tasakaaluhäired. Huvitav, kuidas ma niiviisi tantsu õpetan. Teiseks levitan ma ilmselt jätkuvalt alkoholi aure. Ega midagi, tuleb ohtralt süüa ja juua. Keefir on ebiks. Kohv küll turgutab, kuid tõstab magamatusest niigi kõrgema vererõhu veel kõrgemaks, mis ei ole tore tunne.

Aga ega midagi, mis teha tuleb, see tuleb. Vabandan kõikide gruppide ees oma olematu hääle pärast. Igaks juhuks mainin, et laulsin koos professionaalsete lauljatega, see tundub kuidagi akadeemilisem, kui lihtsalt öelda, et sai pisut võetud. Kohati jookseb juhe kokku ja näitan valesti ette, aga üldiselt pole viga. Saan hakkama, kuigi mitte nii säravate silmadega kui tavaliselt. Ei pea mainima, et niipea kui kodus jope seljast saan, torman voodisse.

Täna öösel oli JÄLLE torm. Või no, tegelt see algas eile. Ja meie kontor oli eile vahepeal politseilintidega ümber piiratud. Ega meie siin sees ei teadnudki midagi, aga inimesed väljast helistasid ja küsisid, et kas pommiähvardus või. Tegelt ei olnud, üks plekkriba kukkus tuulega katuselt alla titekäruga mamma ette. Siis reageeriti kohe politseijõududega, hoiti inimesed majast eemal ja toodi kõik plekid alla. Uudistes näitas ka õhtul telekast. Paar kuud tagasi oleks mu toakaaslane endale uue kaelaehte saanud tähe O kujul, mis fassaadilt seekord õnneks siiski talle jalge ette kukkus. Eks ole juba vana maja ka muidugi….

Ma ei jõua neid torme enam kokku lugedagi, mitmes see sel talvel oli. Eriti tuntavad on need muidugi nüüd, kus ma elan mere ääres. Rõvedalt kohiseb. Hirmutavalt kohiseb. Mul ju köögimööblit ikka veel pole, seega on ka köögi õhupuhasti toru ühendamata seina ülemises osas olevasse auku. Ja see auk mühiseb. Vastikult kohiseb. Õnneks küll sisse ei puhu. Ja prügi lendab. Ega meie maja prügindus pole endiselt paranenud. Inimesi tekib majja juurde ja prügihulk vastavalt suureneb. Seega viivad inimesed prügi õue lendama, sest prügikasti ei mahu. Hetkel on prügi sisuks shampuse korgid, kõikvõimalikud elektrimasinate pakendid, muidu kastid, veini pudelid jms. Kõige nukram oli kord ema-tütre fotost autoga üle sõita. Oluline on siis nii tuppa jõuda, et mõne lendava kastiga piki pead ei saaks. Mille kuradi eest me maksame 10kr/m2 hooldustöödeks?? Lund meile enam ei anta, talv on sama soe kui lõunas. What next? Tornaadod?

Ja siis ma ei saa ikkagi aru, miks peab Soo ja Tööstuse tänaval ühesuunalisel kaherealisel teel 30-ga sõitma. Politseil on muidugi hea seal tööd teha ja autojuhte vahele võtta. Aga no kuulge, 30..?! Ja uus trend liikluses on eriti aeglaselt sõitvad autod. Ajab ikka vihale küll, kui hommikul tööle kiire on ja mingi jobu sul korraliku uue autoga 40-ga ees kökerdab. Ma tean küll, et ajavahe võit on vaid mõned kesised minutid, aga minu temperament ei kanna seda jokutamist ju välja.

Ja siis ma sain ühe shoki eile veel. Minu lemmikviin maksab nüüdsest poes 93 krooni pool liitrit. Eelmine kord ostsin veel 69 krooniga.

Siuke blog sai siis täna- autoga kihutamisest ja viinast.

Magan 12 tundi. Eile ettevalmistatud tundide tõttu saan hommikul lihtsalt vedeleda. Nagu päris pühapäev. Kuniks kell saab nii palju, et vaja jälle tööle minna. Teises grupis tehakse mulle uus tööpakkumine- sügisest hakata lasteaia lastele tantsu õpetama. See on ilmselgelt keeruliseim ülesanne. Kui isegi täiskasvanud inimesed ei saa aru, kuidas tantsida näiteks rütmi kolmveerand ja veerand (mitte pool ja pool), siis kuidas ma selgitan seda lastele, kes ei oska veel arvutadagi. Kuidas ma õpetan lastele, et mees mõtleb ja juhib , kui "mees" on poole lühem kui "daam" ja soorollid alles üsna hägused või kuidas nad suhtuvad näiteks punktueeritud rütmi ning asenditesse ruumis (näiteks seljaga diagonaalselt keskme suunas.) Rääkimata mõistete rütm, takt ja tempo erinevustest. Lisame sellele kompotile veel distsipliiniprobleemid. Uhh, juba on juhe koos.

Kui mul vaid hädasti raha vaja poleks... Õnneks on mul ees terve suvi, et seda müsteeriumit lahti harutada.

Imelik on see, et kui on võimalus kaua magada, siis nagu ei tahagi. Üheksa aegu läheb uni õrnemaks ja pool kümme saab isu küljekeerutamisest täis. Söön ja asun koristama. Voodipesu vahetamise käigus laguneb jällegi ühe sahtli siini kinnitus. Õudne, millist rämpsu ikka müüakse. Ometi ei ole Poola vms maa toode. Belgia võiks ju suhteliselt usaldusväärne olla. Ühesõnaga keeran kruve ja liimin. Vähese mööbliga korteris ei ole küll asju eriti kuhugi panna, aga koristamine läheb see eest väga ludinal. Samas vaatamata sellele, võtab koristamiseks hoo võtt ikkagi sama kaua aega, kui majas. Piinlik tunnistadagi, et polegi jõudnud pärast talge oluliselt koristada. Puurimise tolm puha kokku korjamata. Lõunal olen palutud kursaõe sünnipäevale. Kui sealt kurguni täis kõhuga koju tagasi veeren, valmistan homseks tunnid ette. Küll ma olen tubli!

Mobiil heliseb kl 21:17. Mu juuksur pakub, et ma saaksin törts peale kümmet letti asuda. Ojaa! Väljun juuksurist kl 02:15... Päris lõbus oli. Nüüd olen heledam tume.

Aga mul on kardinad. Trallallaaa!
Raha sai täitsa otsa. Ei ole trallallaa...

Sisustamine on üks must auk. Ja mille eest ma siis soolaleivapidusid korraldan palun väga?

Kastame ühe kursaõe tite varbaid (naljakas väljend). Meid on kokke kolm peret ehk kursaõed koos oma meeste ja lastega ning mina. Pean ütlema, et üle tüki aja tunnetan jälle teravalt, et olen oma elu valesti elanud. Selles vanuses võiks ikkagi keegi "titedoonor" silmapiiril olla või siis enne kui on hilja, tuleks vist isegi öelda. Enamasti keerleb jutt laste haiguste, tervise, hammaste, söögi, riiete jms ümber. Istun suhteliselt vaiki olles. No ei oska midagi öelda. Parim, mida suudan, on reprodutseerida miski sündmus minu enda lapsepõlvest, mida ema on mulle rääkinud. Kui küsimuste-vastuste ring minuni jõuab, teemal kuidas läheb, siis räägin oma mitmest tantsugrupist ja põhikoha tegemistest ja uue korteri sisustamisest ja muudest sebimistest, orgunnidest. See kõlab kui jutt teisest muinasjutust. Keeruline lugu ühesõnaga.

Kauaoodatud talgud. Kahjuks ei jõua ma lõunal poodi ja nii jääb talgulistele söögi-joogi ost selleks ajaks, kui nemad juba töötavad. Päris naljakas vaatepilt, kui mehed voorivad võimalikult suurte tööriistakastidega mu korterisse. Nagu läheks millekski enamaks kui pelgalt lampide kruvimiseks ja tapeedi liimimiseks. Peab ütlema, et midagi eluolulist puudu ei olnudki. Ma mõtlen spetsiifiisi kruve või muid kinnitusvahendeid. Või siis oli, aga mehed leidsid teineteise tööriistakastidesse kaevudes puuduolevad jubinad. Ega ma kõike ei näe ka, ma ju samal ajal shoppan süüa. Kui koju tagasi jõuan, hõikan ”Lapsed, emme tõi õlu!” Üks mees kargab hüpeldes voodilt maha ja ütleb lõbusalt, et lapsed hullasid just voodi peal. Ega magamistoa lampi muidu üles ei saagi. Peame pausi ja näkitseme hea ning parema kallal. Paus muidugi venib ja klaasid muudkui tühjenevad ja täituvad, tühjenevad ja täituvad. Ühelt maalt hakkan muretsema, et kas nagi ja uksesilm ka ikka omale kohale saavad. Püüan vaikselt meelde tuletada. Kui järg lõpuks koridori jõuab, tekib hulk radikaalselt huvitavaid ideid. Näiteks, miks panna vaid üks uksesilm kui inimesel on ometigi kaks silma ja miks ei võiks teha ka lisaava rääkimise jaoks või miks ei võiks üle 1,9m pikkune mees paigaldada uksesilma enese silmade kõrgusele, et siis ukse tagant kuulata, kuidas mina taburetti lohistades ukse poole torman. Igaljuhul läheb selle kõige jaoks palju aega ja palju nalja. Suurem tegemine on reljeefse seineksi peale disaintapeedi liimimine. Aga ka sellega saadakse kenasti hakkama. Lõppkokkuvõttes said kõik tööd tehtud välja arvatud üks. Ja seegi minu enda teadmatuse tõttu. Ma ei osanud osta seinale kinnitatavat teleka alust, mis sobiks kipsseinale. Üheks kreatiivseks lahenduseks oleks olnud elutoa poolele mutrid vastu keerata, aga ilmselt see oleks liiga uudne lähenemine minu buduaari jaoks. Nüüd siis pean mõtlema, et kas mitte osta üks kummut lisaks magamistuppa, sest asju tundub nagunii igati ülearu olevat. Kui ükskord köögi ka saaks, oleks nagu päris.

Külastan esimest korda elus Rakvere teatrit. Muidugi, kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis sai asi alguse aastal 2001 (vist), kui mul tekkis eelmises töökohas idee külastada kolleegidega igal kevadel erinevaid Eestimaa teatreid (eelkõige siis mitte Tallinna omi). Jõudsime läbi käia õnnetu Pärnu teatri, lisaks Viljandi ning Tartu omad. Projekt pidurdus Rakvere teatri remondi taha. Mina jõudsin enne sealt töölt ära tulla, kui nemas teatri valmis tegid. Detsembris, kui ma oma endise kolleegi matusel käisin ja kohtasin ka kõiki teisi oma endisi kaastöötajaid, tekkis idee see käik lõpuks ette võtta. No, mis teha. Kahjuks saavad siiski inimesed kõige rohkem just matustel kokku. Pulmi ja sünnipäevi ju ei pea pidama, matustel käik on loomulikult igaühe südametunnistuse ja närvikava tugevuse asi, aga üldiselt siiski käiakse viimast korda hüvasti jätmas.

Etenduse nimi Mina,naine. Ülle Lichtfeldt’i sooloetendus. Etenduse reklaami esimene lause on: Kõik mehed on sead, kõik naised on naised. Ei pea eriline geenius olema- etendus ülistab naise tarmukust, ettevõtlikkust, mitmeoskuslikkust, edasipüüdlikkust ja nii edasi kahe tunni jagu ülimuslikke omadus-ja võõrsõnu. Minul ja mu kaaslannal on äärmiselt lõbus ego trip. Nii tore, kui keegi on sinu uitmõtted meestest ja mehega koostoimimisest ilusasse vormi valanud ning keegi kolmas seda väga meisterlikult esitab. Tõepoolest, milleks meile keskpärane mees, kes vaid kodus toa täis peeretab, teleka ees õlut joob ja seltskonnas juba 20 aastat järjest samu anekdoote räägib. Nojaa, eks kui naist kutsutakse hea töö eest vastuvõtule, on etiketikohane kostüümi kõrvale mune kaasas kanda. Ütleme nii, et sain kerget lohutust ja tuge oma elatud elule. Eelkõige vast sellele, et kui mul oleks pere, ei saaks ma sellist töökoormust aretada. Võimalik, et siis ka ei tahaks ja poleks otsest finantsilist vajadust, kuid sisemine sundlus ju jääb.

Suhteliselt tore oli jälgida publikus istuvate meeste reaktsioone. Kes igavles silmnähtavalt ja ohkas iga natukese aja tagant (võimalik, et lavalt tulev on tema igapäevaelu), kes muutus toolis peaaegu nähtamatuks, kes irvitas laia suuga kaasa. Väikese aimu saab autori kirjutisest http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18080323

Elagu testosterooni (siis oma jao, mitte mehe) pealt töötavad naised!