Eluveidrused

Minu kann saab septembris kuulsaks!

Mu lemmiksõbranna töötab ühes ajakirjas ja ta tahtis teha artiklit mingist iluteenusest, mida üks katsejänes pidi omal nahal läbi tegema ja seda protsessi siis ühtlasi ka pildistatakse. Andsin oma nõusoleku olla katsejänes noorendavas ja uuendavas mikrolihvimise protseduuris. Kõik see nägi välja nii:

Algatuseks siluti keha kuuma lapikesega ilmselt pooride avamiseks, seejärel pihustati miskit külma vedelikku ehk seenevihmakest, nagu kosmeetik ütles. Arutasime ka seda, et suvel on säärane jahutav pritsimine väga mõnus, talvel ilmselt tuleb kasutada soojakotikest, mis leevendaks ebameeldivat külma. Siis kanti peale kristallikestega kreem. Nüüd saabus asja iva- kreem aeti laiali väikese masinaga, mis nägi välja nagu pisike käi. Masin pulseeris ja masseeris õrnalt. Kui kreem oli naha sisse aetud, tõmmati suurte mõnusate käpikutega ülejäänud kreem maha. Peaks ütlema, et see kooris veel kõige rohkem. Masina õrna pulseerimisest ei saanud muud aru, kui et masseeris. Selline protseduur tehti üle terve keha, misjärel saadeti mind dušši alla. Kristallikesed on väga pisikesed ja seetõttu ei õnnestu neid kosmeetikul vaid kinnastega maha pühkida. Kosmeetikulaual taas pikali olles kanti tervele kehale kreemi, mis boonusena masseeriti nahasse. Kui tunnike protseduuri algusest möödas oli ja ma seal veel minutikese lamada sain kuniks kreem imendub ning püüdsin end taas ellu kutsuda, oli väga raske end taas töölainele mõelda. Ainus jama oli, et ma ei taibanud deodoranti ühes vedida. Kust ma teadsin, et mind dushi alla kupatatakse. Pildistati protseduuri algust, kui uuendati mu jalgu ja kannikaid. Õnneks nägu ei jäänud näha. Või mine nüüd võta kinni, mille järgi inimesi ära tuntakse…

Ärkan üles täis tegemise tahet. Otsin välja oma kõige vanemad riided, käärin käised üles ja lähen ründan ühiskoridori seina. Lõppude lõpuks! Ehk aitab kuidagigi müügile kaasa.

Püüan lahtisi tapeediotsi ära kakkuda. Mõnega tuleb suhteliselt tükk seina kaasa. Alustan siis oma elu esimese värvimisprotseduuriga. Kuna olen suhteliselt lühike, olen sunnitud ronima oma puudekasti otsa, olemata päris kindel, palju see asi välja kannatab. Võitlen laest ripneva mittetöötava elektrijuhtmega, mille otsad sajasse kanti harali on, oma silmas, kõrvas ning suus ja üritan värvida. Väljub minu lemmiknaaber-joodik ja hüüatab: ”Mis sa teed remonti va?” Vastan, et teen jah, vaata miuke õudus siin valitseb ja pealegi, tahan ma nüüd oma võlga kätte saada, mis üle aasta juba laagerdunud on. Saan vastuseks, et no ei ole raha noh. Mida oligi arvata. Kui olen umbes veerandi selle seina osast värvinud koorub järgmise rullikeerutusega umbes 10cm riba tapeeti rulliga kaasa. Vahin värvist rulli mille ümber on käkerdunud ports paberit ja mõtlen, mis selle rõõmuga nüüd peale hakata. Üritan paberit oma mitmesaja kroonise maniküüriga eemaldada. Paber on märg, laguneb ja ei allu korraldustele. Lähen pesen rulli kraani all puhtaks ja plätserdan tekkinud augu pintliga värviseks. Täpselt sama juhtub juba järgmise tõmbega. Hakkan veidi närvilisemaks muutuma. Kakun lagunevat paberit ära nii palju kui saan ja jätkan värvimist. Kuna aga kogu paber ei eemaldunud jääb sein mõnusalt tupsuline. Vingerdan erinevate juhtmete ja karbikeste vahel ning jõuan värvimisega seina teise otsa. Ronin uuesti kasti otsa ja üritan seina teist korda võõbata. Tundub, et esimene kiht on paberi seina külge kinnitanud ja teine võõpekiht läheb juba libedamalt. Naabrimees väljub teist korda toast ja üllatub mu tööjõudluse üle. No hea vähemalt, et keegigi kaasa elab, iseasi oleks muidugi abipakkumisega. Kui olen jõudnud seina poole peale, koorub rulliga kaasa eriliselt suur larakas tapeeti. Vannun kuuldavalt. Viskan rulli nurka ja jätkan pintsliga, mis sai parajalt väike ostetud, et saaks juhtmete ümber laveerida. Võib arvata, et jõudlus saab tempo tõttu kannatada, aga lõpuks saab töö siiski valmis. Kahju, et ma aega ei võtnud. Koristan kogu laga kokku. Väga hullusti ei läinud. Vaid mõned üksikud hulkuma läinud pritsmed põrandal. Ülejäänud olid mu riietesse pidama jäänud.

Kui juba hoog sees, siis koristan ühe jutiga ära ka korteri. Ja et energiat veel veidi üle on, lähen trenni. Poole pealt tahab küll silme eest mustaks minna. Hingeldan tagareas omaette ning lähen pühin higiojad kokku. Muud pole midagi, aga tukast tilkuv higi on silmas valus. Tundub, et ka liigne higistamine on ealine iseärasus, ma ei mäleta, et vanasti 7 korda nädalas trenni tehes nii megalt märganud oleks.

Kirjutan omale Exceli tabelist (kodus mul ei ole printerit) välja mõned aadressid, kuhu olen kortereid vaadanud. Enamus Põhja-Tallinna kandis, üks Kristiines ja üks kesk-turu juures. Asja idee on minna ja vaadata ümbruskondi ja mõelda, kas ma üldse tahaks selles rajoonis elada. Võtan sõbra autole, et oleks toekam ja läheme luurele. Alustame Stroomi ranna kandist. Seal on tavalised korruselamud. Väga paljud majad on korda tehtud, osad on korda tegemisel ja vähesed seisavad niisama oma õnnetul kujul. Loodus on ju ümbruses imekena. Meri, park jms. Siiski meenuvad mulle need vähesed vihased korrad, kui olen buss nr 40-ga Stromkale randa sõitnud ja tundnud ennast elavat kui Venemaal. Bussitäis kibestunud babuljasid valjuhäälselt arutamas oma elu saatuse üle ei ole just väga kutsuv tegur. Edasi sõidame Koplisse, kus ma tahan näidata oma siiani lemmikkorterit vannitoa aknaga. Minu suureks üllatuseks on ka sõber minuga ühte meelt, et maja on tõesti kaunis ja ümbruskond ei ole üldsegi nii kurjakuulutav, kui võiks olla. Sõidame sealkandis väheke ringi. Selgub, et mõned meetrid edasi on eramajade rajoon. Nagu Nõmme 2. Tahaks väga seda detailplaneeringut näha, millest maakler rääkis. Ainus mure on endiselt kaubarong. Sõidame veel ka poolsaare tippu välja, kus üks kena korter majas, millel hoov ümber, müügis on, aga see kant on juba liiga süstlaläikeline ja matan mõtte juba eos. Sõidame Kristiinesse, kus on ka taaskord korruselamu, kuid saunaga korter. Igav kant, ei oska vaimustuda. Lõpetame kesk-turu juures, mis minu jaoks on kuidagi eriti võõras. Olen enamuse ajast elanud teispool linna. Siiski on endiselt küsimus eelkõige müügis, siis saab hakata miskit broneerima. Enne ei julge.

Täna tuleb järgmine korterivaataja. Seekord vesinikulokkidega naine, kes ei võta hetkeksi kõrvaklappe kõrvast. Kui ta on korteri üle vaadanud, siis hakkab sajatama, et ta on juba kolm kuud Tallinnas kortereid vaadanud ja üle mõistuse, millist jama müüakse. Ühes korteris oli põrand viltu ja ikkagi küsiti 600 000kr. Ma parem ei hakka ette kujutama, milliseid kortereid sellise hinnaga müüakse. Kui me veidi veel juttu ajame, selgub, et ostja on Valgast Tallinnasse kolimas. Selge, miks ta ei mõista hinnaklasse.

Täna on kinnisvaraga tegelemise päev. Minu korterit tuleb vaatama kolm inimest ja mina lähen vaatan kahte korterit. Eelmisel nädalal käis veel üks piiga vaatamas, seega on kokku juba viis vaatajat. Esimene kutt teeb kähkuka. Vaatab siit ja sealt ning ütleb, et peab nüüd tööle tagasi lippama. Teine seevastu võtab asja tõsisemalt. Saabub poeg koos isaga. Kena poeg iseenesest, aga jõhkralt isa käpa all või siis isa rahakoti all. Isa võiks vabalt töötada audiitorina. Mulle esitati ”mina tean kõike” ilmel ja teadlase hääletoonil järgnevaid küsimusi:

Mis maja see üldse niisugune on? Kas pole tore pick up line. A la –kes sa siuke üleüldsegist oled ah? No aga kellele see maja kuulub? Pobisen midagi korteriomanditest Aga kuidas teil naabritega on-no nii kohe päris ausalt, ei ole vaja siin midagi keerutada? Ja kuidas läbikostvusega on? Aga kui siin kontsert korraldada (ise mu endise töökoha logoga kella vahtides)? See oli liiga peen huumor, ma ei taibanudki esimese hooga kohe. Kuidas siin siis maksudega on? Vastan, et majahaldaja arved on nii ja nii palju, lisandub elekter, mis talvel on suurem, aga sõltub soojalembusest ning kamina kütmise virkusest et siis on nii palju. Tema küsib seepeale: ”No ja mis see siis kokku teeb?” Ilmselt ta siiski audiitorina töötada ei saaks, kuna kokku liita ta ju ei mõista. Küsimusi jätkub tal vähemalt pooleks tunniks. Lisaks tahab ta oma silmaga näha küttepuude olemasolu ning mis puud on ja kui suurtes kottides. Lõpuks esitatakse küsimus-Millal me peame teile teada andma? Vahime maakleriga teineteist lollil pilgul. Maakler siis selgitab, et mida rutem, seda parem, et huvilisi on mitmeid ja kui keegi ilmutab enne teid soovi osta, siis on korter läinud. Isa vastab, et no seda huviliste juttu ma võin uskuda ja võin mitte uskuda, see on selline maakler jutt. Maakler lisab siis veel selgituse broneerimistasu osas, mis kindlustaks ostu just neile. See on uus info, millesse esialgu suhtuda ei osatagi. Esitatakse päris mitu täpsustavat küsimust. Kui tandem ära läinud on, ohkan sügavalt ja ütlen maaklerile üsna otse välja, et mul oleks väga hea meel, kui nemad seda korterit ära ei ostaks. Pärast võib veel tühjast tüli tõusta ja see kõik võib kurat teab millega lõppeda. Enne kolmandate ostjate tulekut panen peale sulni Norah Jones'i, et lisada õdusat õhkkonda. Ostjad jäävad elegantselt 20minutit hiljaks. Kui olin just otsustanud, et lähen poodi süüa ostma, heliseb telefon. Nad on kuhugi ära eksinud. Püüan õiget teeotsa kätte juhatada ja varsti ongi nad kohal. Mind tervitavad piiga ja punkar. Wow! Selgub, et punkar töötab ehitusel. Piiga võtab viisakalt välisjalanõud jalast ja uurib olukorda. Õlle järele lehkav punkar teatab, et tema küll ei viitsi jalatseid ära võtta ja tatsab köögis ringi. Ma saan aru, et tegu on nöörsaabastega ja ilmselt ma ei tahagi tervise huvides, et ta need jalast kooriks, aga sellegipoolest ei tasuks ülbitseda, neeger! Alles nüüd taipan, et olen oma sulni muusikavalikuga absoluutselt puusse pannud. Siis aga juhtub midagi täiesti enneolematut. Nad tahavad pööningut näha, et äkki saaks sinna korterit laiendada. Ega ma ei saa neid kinni hoida. Hoiatan vaid, et seal ei ole kõige puhtam ja jään alla südamest kinni hoidma. Piiga kilkab teel üles: ”Issand, kui kift siin on, ma tahaks üleüldse siin elada” Eee….Aga see pole veel kõik. Nad tahavad tagumist treppi mööda hoovi minna ja seal ringi vaadata. Ma väldin ise seda treppi juba aastaid, ja nüüd siis…Kutt trambib hoovis ringi ja küsib, et siin ju on bomtshidel ka hea koguneda. Noogutan vaevumärgatavalt. Veel jutustab punkar midagi oma sõbrast, kellel täna hommikul hullem pohmakas oli. Kui nad lõpuks ära on läinud, jääb mul vaid nentida, et Issanda loomaaed on jõhkralt kirju.

Enne kokkutuleku algust külastame surnuaeda, kuhu kahjuks meist üks juba 14 aastat maetud on. Asetame kena mälestuskimbu ja meenutame Jannot hea sõnaga.

Üldine kogunemine on kooli juures. Sinna on palutud ka meie õpetajad, eelkõige klassijuhatajad. Isegi matemaatika õpetaja, kes oli kõikide hirm (ja kes alles 60 aastaselt tanu alla sai). Olen rõõmsalt üllatunud, kui kooli juurde koguneb enamus kokkutulekule registreerunuid. Ühe kuti äratundisega on korraks raskusi, aga kui ta rääkima hakkab, tunnen ära. Tüüp on omale jõhkra habeme ette kasvatanud. Õpetajad jagavad kingitusi. Päris piinlik lugu, meil pole neile suurt midagi vastu anda. Peab miskit tagant järele välja mõtlema. Läheme vaatame kooli ka seestpoolt. Päris nukker tunne. 1941a, tolleaja linnaarhitekt Olev Siinmaa (kelle töödeks on ka näiteks Pärnu Rannahotell, Pärnu mudaravila jms) rajatud kaunis koolihoone on nüüdseks täiesti käest lastud. Oli see maja meie ajal juba praguline ja värvist ära, on seda rohkem praeguseks. Toda arhitektivärki tean/mäletan veel ajast, kui üks koolijaloo teemaline referaat tehtud sai. Jube põnev oli igatahes sel ajal materjali koguda. Õnneks oli küll kuulda, et lähiajal on plaanis maja ära renoveerida ja isegi spordihoone rajada. Siiani toimuvad peod ja kehalise tunnid aulas. Samas on poistel ja tüdrukutel kehalise tunnid ühel ajal. Siis ühed on saalis ja teised müttavad koridoris, kui klassiruumides on õpptöö. Aktused toimuvad aga hoopiski õues, kuna saal ei mahuta kogu seda kampa ära. Tänapäeva tingimustes üsna müstiline lugu, eriti kui kuulata-vaadata erakoolide võimalusi. Endised klassijuhatajad paluvad meid ka direktori kabinetti ja õpetajate tuppa. Päris naljakas tunne on astuda suure sammuga neisse ruumidesse, kuhu omal ajal minek keelatud oli. Miski selline lapsepõlve hirm on kuklasse jäänud. Kuulan, kuidas klassikaaslased suhtlevad õpetajatega. Ühed ütlevad ”sina”, ühed ”teie”. Täiesti normaalne ju oleks sinatada, tunnevad inimesed teineteist ju juba 26 aastat, aga vot minu kasvatus ei luba. Karm värk. Tänapäeval enam nii ei ole ilmselt. Mäletan, kui 7.klassis kooliga Soomes sõpruskoolil külas käisime, siis sealsed õpilased kutsusid õpetajaid eesnimei pidi ja ütlesid sina. Meie vaatasime, kui imeasja. Nüüd on see kõik meilegi jõudnud. Teagi, kas see nüüd on hea või halb.

Kooli juurest sõidame peopaika. Avame algatuseks õpetajate kingitud rohked shampanjapudelid, mis maitsevad kuuma ilmaga ülihästi. Enne sööma asumist loeb üks klassijuhata ette luuletuse, mille on kirjutanud üks meie klassikaaslane. Seejärel näitab ta puudumiste päevikut, kuhu on kirjutatud erinevaid toredaid märkusi. Näiteks-Tanel ei tööta tunnis kaasa, mängib peegliga. Esimesena turgatab pähe mõte, et Tanel on eneseimetleja, aga siis taipame, et ilmselt ta siiski näitas peegliga seinale ”jänkukesi”. Veel leiame kolmelt lehelt, et Randol lahkus tunnist, kuna kõht valutab. Rando ise kommenteerib selle peale, et nüüd oskaks ta kindlasti juba paremaid põhjuseid välja mõelda, kui et kolm korda järjest kõhuvalu. Puudujate päeviku uurimine annab terveks õhtuks kõneainet. Kuid see ei ole veel kõik. Õpetaja jagab kätte tsiviilkaitse vihikud. See näeb välja nii vastikult professionaalne, et õpilase tunne tuleb peale. Ahven-puudub jah?!, Kallas-nii palun, Seppius…Sööme kõhud täis ja mõnuleme päikese käes. Keegi toob välja Aliase mängu. Leiame kümme inimest ja mängime pool õhtut Aliast. Kohutavalt naljakas on. Eriti mängu esimene pool, kus mina oma paarilisega ilusa ülekaaluga mängu juhime. Lõpetame mängu küll eelviimastena. Ilmselt ei mõju tarbitav alkohol ja muretu meelsus võistlusele kohaselt. Käiakse saunas ja tantsitakse hommikutundideni. Ööbimise osa on minu jaoks vast kõige humoorikam. Kuna olin üks esimesi, kes endale toa leidis ja selle seejärel lukustas, juhtus nii, et pidin hiljem saabunud kolm klassivenda tutvuse poolest enda tuppa majutama, kuna mujal polnud enam kohti. Seega ööbin sujuvalt meeste toas. Tunnen ennast kõige populaarsema klassiõena. Mis siis, et und saab napilt mõned tunnid nautida. Seda naljakamad on hommikused paistes näod, mida ma halastuseta fotokasse talletan. Hommikupoint saabub siis, kui kaks vaimust vaevatut omavahel võistlema hakkavad ja seda suurima promilli väljapuhumise asjus. Skoor jääb 1,5 versus 3.

Väga positiivne pidu sai. Tundub, et kõik jäid rahule. Viie aasta pärast jälle.

Täna vaatan korterit Koplis. Uus maja. Maakler on umbkeelne venelane, sõidab ette tutika 700-se bemmiga. Siinkoal tekib mul tavaliselt dilemma. Millise autoga peaks nö teenindaja kliendi juurde saabuma. Kas uue kabrioga, et näidata, kui hästi firmal läheb, millega klient eeldatavasti koostööd alustab või siis näiteks VW Pologa, mis on kompaktne, kasutab vähe bensu ja liigub siiski, et mitte jätta liialt toretsevat muljet ja mis võib pahatihti jätta ülbiku mulje.Igatahes tekib mul esimese hooga suunurka muie ja aju kalkuleerib, millise uhke vidina ta minu korteriosturahast oma auto külge osta saaks. No näiteks udupeene veljeringi vms. Tüüp näitab mulle erinevaid tühje kortereid. Suuremaid ja väiksemaid. Mulle väga meeldib. Lisaks on korteri juures panipaik ja parkimiskoht puldiga avatavas kinnises parklas. Eriti edev on suur aken vannitoas. Muidugi, ma ei ole kindel, kui praktiline saab olla üks vannitoaaken. Minu jaoks on alati olnud wc ja vannituba, mis antud hetkel on ühes ruumis, kohaks, kus ma tahan olla täiesti omaette. Olen näiteks kuulnud isegi psüühilisest haigusest, mis väljendub selles, et inimesed ei julge võõras kohas tualetti minna, kui see liialt läbi kostab või kumab või on muud moodi ebaprivaatne. Mitte, et mul see hälve just oleks. Igatahes paistab aknast kümnekonna meetri kaugusel teine maja, kust saab mõnuga mõni pervert minu aknasse sisse piiluda. Ostu korral pean ilmselt investeerima läbipaistamtutesse, valgust mitte läbilaskvatesse ja üleüldises plaanis pimendavatesse kardinatesse. Ühesõnaga tunnen ennast neis kortereis üsna koduselt ehk et SEE tunne on täiesti olemas. Ainus häda ja viletsus on majast üle tee asuv raudtee, mida mööda kütab kaubarong paar korda ööpäevas. Teatavasti kaasneb kaubarongi raskusega ka üleüdine väiksemat sorti maavärin, mida näiteks öösel voodis lesides mugavalt tunda on. Hinna üle tüüp arutada ei lase. Võta või jäta, siuke pakkumine on ja nii jääb. Imestan, et tal kõigest selline auto on. Ja üleüldse, mingu parem eesti keele kursustele.

Pärast seda sõidan Pärnusse valmis, et hommikul lennukokkutulekule startida. Kui ma olen läbi ummikute juba linna piirile jõudnud, meenub, et unustasin oma koolutaja maha. Kuidas üks naisterahvas, keda lennukaaslased pole vähemalt viis aastat näinud siis nüüd olematu soenguga kohale ilmub. Ei, ei, see ei lähe. Ots ringi ja koju koolutaja järele.

Külastan esimest korterit. Õigemini esimesi kortereid ehk tühje box’e, kuna tegemist on renoveeritud majaga, kus müüakse kõik 18 korterit. Peab ütlema, et üheski veel vakantses ei tule SEDA tunnet peale. Seinad on helebeezhid nagu ikka. Ilmselt on raske igavamat värvi välja mõelda, samas on neutraalne ja ei karju näkku. Ühes on magamistuba tänava poole, teises on laminaadi asemel linoleum maas (kusjuures tumesinine), kolmandas on köök-elutuba pikk ja kitsas nagu vorst. Kõigele lisaks on renoveerimise tellija olnud välismaalane, kes oma standardite järgi peseb pesu keldris pesuköögis ja seetõttu pole vannitubades pesumasina jaoks kohta ega ühendusotsi. Box’id on suhteliselt kallid, kui arvestada, et kogu sisustus tuleb sisse osta alates köögimööblist, lõpetades kardinatega. Auto parkimine on tänava ääres suure tee vahetus läheduses. Võtan mõtlemisaega. Siiski ei saa salata, et uus ja korda tehtud maja on ikka uus. Inimese tunne tuleb peale.

Pärast seda sõidan autot remondionule näitama. Räägin, mis kõik juhtus. Remondionu vangutab ainult pead ja vaatab mind ilmel, et blondil on hea fantaasia. Ajan auto letti. Onu vaatab tähelepanelikult mu sisse sõitmist ja ma näen ta ilmest, et asi on põhimõtteliselt klaar. Tõstab igaks juhuks auto ääri üles, kangutab veidi rattaid ja paneb diagnoosi-puksiotsad on läbi. Midagi ohtlikku pole, sõita võib, aga vibra on jätkuvalt ebameeldiv. Järgmisel nädalal teeb auto korda. Pean nüüd välja mõtlema, kas viitsin oma autoga klassikokkutulekule vibreerida u 140km või siis sokutan end kellegi teise autosse.

Üritus 10a ülikoolist. Kuna on ette teada, et kokkutulekule laekuvad enamuses naised, kellel on kodus väikesed lapsed, siis ei olnud mõtet ööbimisega üritust teha. No ja kui ööbimist pole, siis pole ka iva linnast välja sõita. Seega koguneme ühes restoran-pubis. Algselt astus meid ülikooli 2x40 inimest ehk kaks gruppi. Täpset lõpetanute arvu ma kahjuks ei teagi, aga broneerisin laua 15-le. Meid tuleb kokku vaid 10. Nagu arvata oligi, keerleb põhijutt laste ümber. Kellel, kui palju ja kui suured on. Mina istun ainsa vaikiva töllina laua ääres. Kõik läbivad kohustusliku ringina nö enese tutvustamise. Selgub, et meist kümnest on erialasel tööl vaid üks. Ülejäänud tegelevad kõige muuga, mida vähegi kannatab välja mõelda- turundus, personalijuhtimine, jurist, müügiesindaja, pressiesindaja jne. Suuri üllatusi ei ole. Enamik on natuurilt samasugused, kui tollel ajal. Üks meist oli paar fotot kaasa haaranud. Itsitame hoolega, kuidas me tol ajal välja nägime. Teise kursuse noored tudengid, karmid kostüümid seljas. Ikkagi pedagoogid. Pidu kestab üldjoontes kolm ja pool tundi.

Tänaseks on mu korterit käinud vaatamas kaks uudistajat. Olen saanud pangalt positiivse vastuse uue laenu osas ja kirjutanud avalduse vanade laenude ennetähtaegse tagasimaksmise kohta. Eile surfasin poole ööni City24 kodulehel ja valisin välja 19 korterit, millele võiks mõelda. Tegin neist võrdleva Exceli tabeli, kus on kirjas asukoht, ruutmetraazh, hind, hinna suhe laenu jms. Homme lähen neist esimest vaatama. Ja räägitakse, et kinnisvara turg on leige…
Ahjaa, ainus lihas, mis endast kergelt märku annab, on kõhulihas. Ilmselt peab veel teisi trenne ka proovima.

Puhkuse ajal leppisime ühe kolleegiga kokku, et hakkame koos trennis käima. Üks tõukab üht ja teine teist tagant, kui laiskus kallale hiilima hakkab.

Niisiis on täna esimene trenn. Nimeks Latiino ja treeneriks Almer Jansu. Alguses küsib treener, kas on kedagi ka esimest korda. Tõstame arglikult kolleegiga käed püsti. Treener soovitab meil asja rahulikult võtta, kuna osad on selles trennis juba kaheksa aastat käinud. On ikka sportlased. Trenn algab Bollywoodi stiilis liigutamisega, sekka paar venitust-painutust ja siis lähebki latiinoks. Peab ütlema, et venituste ja painutuste ajal näeme me kolleegiga välja nagu hädised koerakirbud. Kõverad ja koledad. Treenitust ei ole mingisugust. Latiino osa on küll üsna huvitav, kuid minu jaoks koormuse vaba ja ühte asja korrati liiga kaua. Kolleegil on vähemasti sammude õppimisega tegemist. Kui trenn läbi on, tunnen, et miskit jäi puudu. Ei ole seda üdini väsinud tunnet, mida ma igatsesin. Näis, mis lihased hommikuks ütlevad

Hommikuks on mul ekirja postkastis kiri kelleltki mehelt. Täitsa Eesti nimi on. Avan kirja, tühi. Siiski leian attachmendi. Selles on pikk kirjeldus, miks peaksin teda, kui maaklerit eelistama isetegevuslikule müügile. Hakkab peale. Mis nad teevad öösel tööd või? Pealegi oleks viisakas kogu sisu siiski emaili paste’da mitte vasaku käega attachmenti visata. Ei viitsi esialgu reageerida.

Päike paistab, lähen parem sõbraga lõunale ja siis randa. Lõunale minnes hakkab mu auto naljakalt vibreerima, kuid ei oska sellega esialgu suurt tarka midagi ette võtta. Maandume söömispaika ja jääme õue einestama. Päike ikkagi ju paistab. Selgub, et tuul on kohutavalt vali ja üsna külm. Sööjaid on väga palju ja lõuna venib parajalt nii pikaks, et mõtlen pingsalt, kas üldse randa külematama minnagi. Tagasiteel vibreerib auto juba üsna mehiselt. Sõber kontrollib igaks juhuks rataste auto küljes olemise kindlust. Ühtlasi saan teada, mis mul pagassis selleks juhuks olemas on ja mida neist jubinatest kasutama peaks. Rattad on auto küljes kindlalt kinni, selle viga olla ei saa. Kuna aga auto liigub, siis jätkame sõitu.

Otsustan siiski rannas põõsa taga tuulevarjus mõne aja lesida. Minu ülimat rahulikku oleskelu segab järsku ühe naise vene keelne pobin ja ümin. Ei viitsi ümber pööratagi, on selge, et tegu on üksiku venelannaga, aastates vana. Kui ta on oma pool tunnikest iseendaga hästi läbi saanud, saabub sõbranna. Loomulikult on jutt nii vali, et pool randa pöörab päid. Siis tekib väike erimeelsus lesimiskoha suhtes, mille esialgse tulemusena istub üks mutt umbes kolme meetri kaugusel teisest ja häälele antakse volüümi juurde. Jutu sisu on mõistagi ehe- turg, kõik on kallis, kus see kõlbab ja siis mis see Marusja veel tegi. Keset kõike seda heliseb mu mobiil ja järgmine maakler pakub enda abi. Mõtlen, et tühja kah, teeme ära. Lepime tunni pärast kokkusaamise. Siis on vähemalt põhjust siit urkast ära minna…Teel koju helistab veel kolmaski maakler. Hagijad! Lepin temaga kokkusaamise pool tundi hiljem kui teise maakleriga. Õhtul halastan esimesele maaklerile ja saadan vastuse, et tulgu vaatama.

Täna on teine päikesepaisteline ilm järjest. Eile saabus soe ilm nii äkitsi, et ma ei mõistnudki veel randa minna. Täna siis sean rattad Stroomi ranna suunas. Tegelikult on mul kodust sinna umbes poole tunni jalutustee, aga ma ei viitsi. Parem sõidan kiirelt kohale ja riskin, et pole parkimiskohta.

Autosid ongi meeletult, kuid leian õnneks siiski ühe prao, kuhu minu põrr ära mahub. Magan rannas erinevates poosides kolm tundi. Väga mõnus sai. Pruun ja puha. Teel koju ostan lapsepõlve mälestustest kantuna kamajahu ja keefiri. Mäletan, et kui ma veel väike olin ja emaga rannas käisin, siis sai ikka kuuma ilma ja söögiisu puudumise tõttu kama söödud. Kasin end puhtaks, söön kama ja uurin, mida sõbrad õhtul teevad. Saan kutse külla. Jääb jutt, et aitan sõbrannal vene keelset lepingut tõlkida ja lobiseme veidi niisama.

Lähen autoga. Sõbranna on ostnud kaks Saku Ice’i ning suure koti kuivatatud kalmaari. Pakub ühte pudelit mulle. Minu õllejoomise karjäär on olnud suhteliselt lühike. Algas ülikoolis, kui ma ei viitsinud enam pubis niisama nina nokkida ja teiste õlletamist vaadata ning lõppes umbes esimesel aastal pärast ülikooli, kui taipasin, et õllest tekkivad gaasid on minu väikese kõhu jaoks liig, mis liig. Sellest hetkest alates jätsin maha igasuguste gaasiliste jookide tarbimise. Aga täna vaatas pudel mind väga kutsuvalt. Külm õlu pärast kolmetunnist rannas praadimist, maitseks ju sama hästi kui saunaõlu. Olgu, joon selle kohe ära, siis saan veidi laagerduda enne kojusõitu. Istume rõdule päikese kätte, kuna sõbranna on terve pika päeva kontoris tööl veetnud. Õlu läheb nagu kerisele. Suudan iseennast üllatada. Võib ka olla, et kalmaar on ahnema janu tekitamises süüdi. Igatahes väga mõnus meenutuskogemus. Samas ei saa öelda, et janu oleks kustunud. Sõbranna pakub välja pudeli shampust, mis tal juba ammust aega niisama seisnud on. Pärast väikest kaalumist alistun. Üllatan end taas. Ma pole shampust joonud vähemalt umbes 10 aastat. Jagame pudeli sisu kaheks ja asume lepingut tõlkima. Leping tõlgitud, jook otsas, janu alles. Jama! Enam pole midagi päästa ka, autoga ma siit ära ei lähe. Seega on vaja poodi uute õllede järele sammuda. Ostame kumbki kaks pudelit õlut ja ohtralt kalmaari. Enne kui tuppa läheme, pargin oma auto paremini, et mu auto homsele ehitustegevusele jalgu ei jääks, mis seda piirkonda vallanud on. Maandume taas rõdul, kulistame külma õlut ja paneme maailma paika. Veidi pärast südaööd (ja kolm õlut?! ning pool pudelit shampust?! hiljem) taipan kojumineku plaane tegema hakata. Taksot tellida ei viitsi, nagunii peab pool tundi ootama. Laenan sõbrannalt jaki (tulin ju autoga) ja asun koduteele. Sõbranna saadab mind poole maani. Küll on suveöö kaunis.

Otsustasin ära. Panen korteri müüki. Saagu siis, mis saab. Üritama peab. Noored tudengid hakkavad ka vaikselt linna tagasi tulema ehk mõnel jääb silm peale.

Alustuseks panen kuulutuse Soovi. Registreerin end kasutajaks ja kirjutan kuulutuse valmis. Leht jookseb kokku. Alustan otsast peale. Eelmine kord koondasin kõik oma mõtted kokku ja sain päris hea teksti, tea kas sel korral tuleb ikka kõik meelde. Uus tekst valmis, teen korterist fotod, et kuulutust atraktiivsemaks muuta. Korter pole teab, mis korras, seetõttu nihutan ülearuseid asju ühest nurgast teise. Mul on tegelikult koduses arvutis üürimise otstarbeks tehtud fotod alles, aga sealt neid läpakasse ümber tõsta on kole keeruline. Mälupulga pistikut pole, CD kirjutamine on mõttetu, emailimine samuti. Seega on lihtsam uued fotod teha. Fotode laadimine võtab üksjagu aega. Kui suure hädaga kõik fotod sees, saan teate, et Soov.ee on hooldustöödeks suletud. Uskumatu. Võtan järgmiseks Kuldse Börsi ette. Registreerin end ära, taastan mälust teksti ja kopeerin selle paha aimates Wordi. Seekord läheb lihtsamalt. Pealegi on Börsis rohkem ruumi ilukõnele. Lisan fotod ja jõuan maksmiseni. Edasi on juba kõik lihtne. Vähemalt ma arvasin nii...Suure puhkamisega on mul internetipanga püsiparool meelest läinud. Suudan viis korda järjest vale koodi sisse toksida ja sulen seega ligipääsu. Helistan panka - selleks ajaks on kell juba üle südaöö- ning lasen juurdepääsu avada. Pärast seda meenub, et tellisin kevadel ID kaardi lugeja. Üritan seda viimaks kasutada. Järgin juhiseid ja installin läpakasse kolm erinevat programmi. Seejärel pistan ID kaardi lugejasse. Paistab toimivat. Ainus jama on, et arvuti ütleb et mu sertifikaat on aegunud. No ja ega ma ju omi paroole ka ei mäleta.

Pool õhtut tegutsemist ja tulemus ümmargune null. Vähemalt polnud igav.